Võiks öelda, et see visiit tuli sõja alguskuudest alates ühel kõige keerulisemal ajaperioodil. Kui esimene šokk Venemaa brutaalsest agressioonist oli üle läinud ning Butša veretöö ja Mariupoli lauspommitamised selja taga, siis saabus sõjas kasvate lootuste periood. Ukrainale antav relvaabi hakkas väga kiiresti kasvama ja mitmekesistuma, tulid edukad operatsioonid Harkivi ja Hersoni ümbruste vabastamiseks ning hoolimata möödunud aastasest raketirahest kogu riigi energiasüsteemile pandi suuri panuseid suvisele vastupealetungile. Eks see ootus oli midagi sellekohast, nagu oli sündinud Harkivi ja Hersoni oblastis, kuid minevikupõhine ennustamine ei võtnud arvesse okupantidele ettevalmistusteks käesolnud aega. Ja seal põrkusidki ukrainlased vastu esimesi takistusi, milleks olid tihedad miiniväljad ja õhust toetav vene lennuvägi.
Mõlemale poolele tiksunud aeg tõi samas välja ka kurnamissõja raskused Ukrainale. Esiteks, on Venemaa suutnud võrdlemisi odavate iraani droonidega ikkagi igapäevaselt väga olulisel määral ukrainlaste elu häirida ning ka kurja korda saata. Isegi siis, kui lõviosa neist droonidest alla tulistatakse, peavad ukrainlased seda tegema kohati väga kallite rakettidega ning kogu õhuhäire perioodi jooksul varjuvad miljonid inimesed ohutusse kohta, ühistransport ja paljud muud funktsioonid seisavad. Ka mobilisatsiooni probleem on Ukrainas järjest teravam, sest ükskõik millise koefitsiendiga agressori kaotustele läheneda, jäävad ka ukrainlaste tapetute ja haavatute omad kahtlemata kuuekohalisse suurusjärku. Tuleb arvestada ka seda, et rindeüksused vajavad lisaks kaotuste kompensseerimisele ka regulaarselt roteerimist puhkuseks ning võimalikud uued operatsioonid okupeeritud alade vabastamiseks vajaksid oluliselt suuremaid reserve, kui Ukraina oli möödunud suveks ette valmistanud.
Lootus pole selles sõjas muidugi kuhugi kadunud, kuid väljakutsed püsivad tõsisemad kui kunagi varem. Ka sõja lõpetamise horisont on aastaga lükkunud pigem kaugemale, kui tulnud lähemale. Seoses sellega on ootused Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski avaldustega olnud seotud sellega, milline on ukrainlaste endi motivatsioon ja valmisolek võidelda ja millised on nende ootused-vajadused liitlaste toetuse suunal – kas need on realistliklikud, kas liitlaste valmisolek on niisugune, mis võimaldab ukrainlastel oma eesmärke täita ja kuivõrd on Ukraina valmis samal ajal liikuma edasi kõigi nende reformide ja muutustega, mis eeldaksid selle riigi täielikku integreerimist Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Taolistes kõnedes peab rääkija leidma auditooriumiga ühisosa ja panema ka kuulajat endaga samastuma – tegema nii-öelda mõne emotsionaalse kalambuuri. Eesti puhul pole see kuigi keeruline, kuna Venemaa agressiooni alguse kuupäev langes kokku Eesti iseseisvuspäevaga ja nii oli Volodõmõr Zelenskil võimalus korduvalt toonitada, et Eesti valis Ukrainaga koos vabaduse ja tegi seda korduvalt 24. veebruaril. Samuti tegi samasuguse valiku valdav osa maailmast, mis on asunud Ukrainat toetama.
Zelenski isiklik tänuavaldus Eestile toetuse eest on sel päeval kõlanud mitu korda ning oma kõnes rõhutas ta seda, et ükski abi pole Ukraina jaoks praegu liiga väike. Võitluses vabaduse eest pole tähtis SKP, sõjalise jõu või rahvaarvu suurus, vaid iga süda, iga mõistus ja iga kätepaar.
Oodatult jäi Ukraina presidend umbmäärasemaks selles osas, kuidas Ukraina võitu defineerida, märkides vaid seda, et Ukraina koos Eesti ja teiste liitlastega seisavad selle eest, milline saab olema globaalne suhtumine vabadusse järeletulevate põlvede jooksul.
Samas andis ta üsna selgeid signaale Ukrainale vajaliku sõjalise abi osas. Mitte konkreetsete kaubaartiklite ja koguste või rahasummade mõttes, vaid kõige olulisemas ülesandes, mille Euroopa peab lahendama ka enda vabaduse eest seismisel. Selleks on kaitsetööstuse 100-protsendiline rakendamine, et taasluua enda kaitsepotentsiaal. Ridade vahelt võis välja lugeda muret, et siiamaani on veel kohati tunda hädavajaduse mittemõistmist selles osas. Euroopas on kaitsetööstust küll, kuid selle tootmisvõimsused olid rahuaegses heaolukasvu eelduses sedavõrd optimeeritud, et ei suuda hädaolukorra vajadusega hakkama saada ning pole selleks kõikjal vajalike samme astunud. Eesti kaitsetööstuse potentsiaal leidis samuti äramärkimist, koos konkreetse ettepanekuga Ukrainaga koostööd tegevate riikide eeskujul hakata seda laiemalt realiseerima.
Eestil on veel mitmeid võimalusi Ukraina toetamiseks, mida president Zelenski on maininud. Kui meie relvaabi võimalused on piiratumat, siis oleme jätkuvalt panustanud võimete piires majandusabisse ja diplomaatiasse. Initsiatiivi näitamine diplomaatias ja agressori vastutusele võtmise juriidiliste protseduuride eestvedamises, nagu näiteks külmutatud varade konfiskeerimine ja rahvusvahelise tribunali loomine, ongi olnud teemad Eesti eestvedamisel. Külmutatud varade konfiskeerimise alal oleme suisa teerajaja ja eelnõu eduka menetlemise korral Riigikogus ka hilisem eeskuju, kellelt ka suuremad riigid saavad šnitti võtta. Zelenski tänaasest kõnest võisime selgelt välja lugeda, et oleme oma valispoliitikas olnud väga õigel teel.
Selle vastu on vabas maailmas välja astunud vaid Venemaa mõjuagendid või kasulikud idioodid. Esimesed teevad seda materiaalsest huvist, teised tasuta ideoloogilistel põhjustel. Miks on Riigikogus Ukraina abistamise eelnõud viimastel nädalatel sattunud obstruktsioonitegijate erilise rünnaku alla, on raske mõista. Eesti rahvuslikke huvisid selline tegevus ei teeni ning rahvusvahelise julgeoleku toomine sisepoliitika ohvriks on alati kurvalt lõppenud.
Ühe märgi tõi Zelenski täna Eestis pilti veel. Riigikogusse saabudes oli ta oma senise pusa vahetanud peaminister Kaja Kallase poolt kingitud kirjaga “Kaitsetahe” vastu, mis oli samuti eestlaste looga samastumise märk – meie ühine kaitsetahe Ukraina abistamisel, Kaitseliitu panustamisel, Eesti iseseisvuse taastamisel, vabadusvõitluses nõukogude võimu vastu ja Vabadussõjas.
Enne seda kandis ta samuti märgilist sõnumit. Ühisel pressikonverentsil president Alar Karisega oli Ukraia presidend rinnale trükitud tema riigi geograafilise keskpunkti koordinaadid leinaristi kujul. Esiteks tuletavad need meelde, et terve see riik on igapäevase agressori rünnaku all ning kodumaale jäänud ukrainlaste jaoks pole absoluutselt turvalist paika. Teiseks on see geograafiline keskpunkt kogu Ukraina territooriumile 1991. aasta piirides, koos Krimmi poolsaare ja Donbassiga. See tuletab meelde, et iga Venemaa naabruses või huviorbiidis olev riik võib saada samasuguseks sihtmärgiks ning Ukraina tingimusteta aitamine nii palju kui vajalik on meie ainus võimalus seda vältida.