Ei ole enam vaja minna valimisjaoskonda, ei ole vaja kutsuda hääletuskasti koju, ei ole vaja paigaldada arvutisse valimisrakendust ega otsida ID-kaardi kaardi PIN-koode, mis ammu kadunud või meelest läinud. Saab olema nii, nagu paljude teiste kaasaegsete teenustega – tõmbad äpi telefoni, logid sisse ja hääletad selle inimese poolt, kelle poolt tahad hääletada. Saad teise nutiseadmega kohe ka kontrollida, kas hääl läks sellele, kellele tahtsid häält anda.
Me kasutame telefone suurte rahasummade ülekandmiseks, suurte tehingute allkirjaga kinnitamiseks, allkirjastame ka teisi kõikvõimalikke dokumente, rääkimata telefoni kasutamisest ostupuldina toidupoes või pileti soetamiseks kinos. Need on täiesti harjumuspärased, mugavad ja igapäevased teenused, millega oleme aastaid olnud harjunud. On tagumine, absoluutselt viimane aeg ka riigi teenustega liikuda suunas, millega inimesed on harjunud.
Hirmu külvamine
Parlament menetleb praegu mobiiliga hääletamist võimaldavat seadust. Arutelude käigus on oponendid apelleerinud peamiselt sellele, et sedeliga hääletamine on läbiproovitud ja kindel meetod ning internetis hääletamine määramatult ohtlik. Hirmu külvamine kõige klassikalisemal kujul – suurendades umbusku riigi suhtes ning vastustades iga vähegi progressiivset sammu, mis kasutaks silmapaistvat tehnoloogilist eelist, mis Eestil teiste riikide ees on.
Poliitiline debatt käib ning elektroonilise hääletamise ajakohastamise arutelu saan ainult pead vangutada, kui tagurlik ja kasutajavaenulik võib olla käputäis konservatiivseid parlamendisaadikuid. Paljud neist on ka ise sealjuures mobiiltelefonide kasutajad ning teevad hulljulgelt isikliku rahaga riskides isegi pangaülekandeid.
Olen veendunud, et äppide kasutamine riigiga suhtlemiseks ning riigi teenuste kasutamiseks peab saama uueks normaalsuseks võimalikult kiiresti. Poliitiline müra ei tohi takistada riigi teenuste ajakohastamist. E-hääletamine on olnud meie visiitkaart aastakümneid, m-valimised saavad olema samm edasi, arvestades mitte ainult inimeste ootusi, vaid ka nende poolt igapäevaselt kogetavat tehnoloogilist reaalsust.
Lipulaev vajab uut lippu
Miks on m-hääletamine riigi mainele nii tähtis? Esiteks on Eesti olnud maailmas infotehnoloogia kasutuselevõtus maailma absoluutne lipulaev. Me oleme esimene riik maailmas, kes hakkas pidama elektroonilisi, paberivabasid valitsuse istungeid, Eesti oli esimene, kes muutis elanikele kohustuslikuks isikut tõendava dokumendi, mis on ühtlasi ka inimese elektroonilise identiteedi kandja – tööriist internetis tõsikindlaks isikutuvastuseks ja omakäelise allkirjaga võrdse allkirja andmiseks.
Eesti jaoks argipäev, kuid muu maailma jaoks jätkuvalt suur eeskuju. Ja justnimelt sellises riigis me tahamegi elada, mis on maailmas suunanäitaja oma nutikuse ja tehnoloogilise arenguga.
Pean tegema opositsioonile ka väikese kummarduse – juhiti tähelepanu sellele, et m-hääletamise mobiili viimisel saaks täiendava turvavahendina võtta biomeetria, nii sõrmejäljed kui näotuvastus. Turvalisuse komponentide lisamine järgib põhimõtet turvalisest autentimisest – kasutama peab midagi, mis sul on, midagi, mida sa tead ja midagi, mis sa ise oled. Arvestades, et isegi Smart-ID saamiseks tuleb kasutada füüsilist isikut tõendavat dokumenti, on see suurepärane idee, mis annaks juurde suure koguse lisaturvalisust.
100 000 e-residenti
Möödunud 10 aasta jooksul on Eesti digi-identiteedi väljastatud ka enam kui sajale tuhandele e-residendile.
Need inimesed on meile toonud tulu maksude ja riigilõivude läbi – üle 200 miljoni euro, nad on asutanud üle 30 000 ettevõtte. Arvestades näiteks seda, kui laialdaselt kasutatakse Aasia riikides nutiseadmetes näotuvastust, siis võivad biomeetria kasutamisel avalduda hoopis uued perspektiivid ja kasutusvõimalused, seda loomulikult koos seniste turvameetmetega, mitte nende asemel.
Võib tunduda vähetähtis, kuid tegelikult pole, sest Eesti e-residente on 185 maailma riigist, nad on teiste riikide kodanikud, kuid nad on omal moel ka Eesti saadikud. Neist igaüks kannab endaga seost ja kasutajakogemust, neil on teadmine Eestist ja Eesti läheb neile korda. See kõik on saanud võimalikuks väikestest ja pealtnäha tehnilistest sammudest, mida Eesti on astunud.
Tõestage vastupidist
Kas internetis hääletamine siis on või ei ole turvaline või mitte? Alati küsitakse seda suure mõnuga ja kahtluseussi sabaotsa lõginal. Lihtne vastus on, et on, kuni pole tõestatud vastupidist. Asjalik küsimus on, et turvaline, kuid oleneb, millega võrrelda.
Praegu on avalikkuses teada vaid üks juhtum, kus üks tuntud aktivist suutis valijarakendusega manipuleerides rikkuda iseenda e-hääle. See on ainus näide, kui jätta kõrvale inimese arvutit puudutavad riskid. Samas on paberil hääletamisel sedeleid rikutud läbi aja – näiteks mullustel Riigikogu valimistel lasti hääletuskastidesse kokku 3477 rikutud pabersedelit ja kellelgi polnud sellest sooja ega külma. Kui rikutud sedelite arv on turvalisuse mõõdupuu, siis on e-hääletamine tuhandeid kordi turvalisem. Seda eriti arvestades, et e-hääli anti eelmisel aastal esimest korda rohkem kui paberil.
Kas see on siis võimalus teha ajalugu? Eestis saab elektrooniliselt oma hääle anda aastast 2005, siis oli e-hääletajaid kaks protsenti, mullu Riigikogu valimistel oli e-hääletajate osakaal 51,2 protsenti, 20 aastaga kasvas hääletajate hulk 26 korda. Loodan, et hiljemalt järgmistel Riigikogu valimistel lisandub kolmas häälte andmise kategooria – mobiilsetelt seadmetelt antud hääled. Kui see nii läheb, siis ennustan, et sellest saab kohe ka kõige suurema kasutajate hulgaga hääletusviis.
Venitamise häbiplekk
Inimesed ootavad seda võimalust juba ammu, pigem on häbiplekk, et seda juba 10 aastat tagasi tehtud ei saadud. Ja igaüks, kes ütleb, et me ei saa usalda maailma suurimate tarkvaratootjate äpipoode, sest need tahavad Eestis näiteks omavalitsuste volikogude koosseise manipuleerida, peaks enda telefonist pangaäpid kohe kustutama. Neid miskipärast peetakse aga usaldusväärseks, ehkki need on liikunud täpselt sama teed.
Eesti e-valimised on olnud edulugu, mis näitab meie pühendumist digitaalsele innovatsioonile. Ja mitte ainult – kaasaegsete vahendite kasutamine on ka suur samm kodanike kaasamiseks. Praktika näitab, et see pole mitte vähendanud, vaid on suurendanud inimeste usaldust riigi vastu ning toonud neid valima. Kindlasti on mobiiltelefoniga hääletamine järgmine suur innovatsioon, millega oleme innustajaks nii paljudele maailma riikidele kui ka Eesti enda inimestele ja ettevõtetele, kes saavad olla uhked selle üle, et nende riigis on see kõik ka praktikas võimalik.