Lauri Hussari tagasiastumise peale asusid Keskerakonna juhtfiguurid maalima oma visiooni Eesti 200 tulevikust. Jüri Ratas on viimase nädala jooksul kirjutanud vähemalt neli lugu valitsuserakonna juhivahetuse kohta, mis leidsid kajastust kõikides suurimates uudisteportaalides.
Nendest kõige põhjalikum on Rahvusringhäälingu veergudel ilmunud tekst, milles ekspeaminister sõnastab koguni Eesti 200 tulevikuplaani ja jagab oma visiooni erakonna edasiseks juhtimiseks. Vägisi jääb mulje, et kuna Keskerakonnast liikmed järjest lahkuvad, tahab Ratas liituda Eesti 200-ga ja alustada kohe absoluutsest tipust ehk kandideerida esimeheks. Erakonna kontori andmetel liitumisavaldust pole veel laekunud.
Rataselt võttis teatepulga üle tsentristide endine peasekretär Andre Hanimägi ja filosofeeris Eesti 200 tulevikust Eesti Päevalehes. Aitäh panuse eest, kuid Keskerakonna kukkuva reitingu ja liikmete väljavoolu taustal võiks Ratase ja Hanimägi mureks olla oma parteist lahkunud kamraadide Taavi Aasa ja Jaanus Karilaidi tagasivõitmine. Samas ei teeks ka liiga Keskerakonnale visiooni sõnastamine, et kuidas ja kuhu edasi – Eesti 200 saab suurepäraselt hakkama ka Ratase ja Hanimägi soovitusteta.
Loomulikult on mõistetav, et üle pika aja ei ole Keskerakonna kehv tervis ja sisetülid hõõguvad meedia tähelepanu all, mis see teeb keskerakondlastele rõõmu.
Loomulikult on mõistetav, et üle pika aja ei ole Keskerakonna kehv tervis ja sisetülid hõõguvad meedia tähelepanu all, mis see teeb keskerakondlastele rõõmu. Ent kogu rõhk, mis läheb poliitiliste oponentide siseelu kommenteerimiseks ja spekulatsioonideks, võiks leida targema rakenduse.
Näiteks räägitagu, mis on siis Keskerakonna nägemus Eesti majanduse tõusuteele viimiseks. Seda ei ole. Poliitikud, kes viisid laustoetustega ja vastutustundetu eelarvepoliitikaga Eesti majanduse kraavi, kraaksuvad nüüd igal võimalusel nendega, kes eelmiste valitsuste auke peavad lappima.
Kes iganes saab Eesti 200 uueks juhiks, saab eelkõige keerulise ülesande panna paika rööpad pikale plaanile Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks. Eesti majanduspoliitikas on rida vastamata küsimusi. Kõik algab eelarvest ja see tuleb korda teha.
Oleme rohepöördega viimase kümnendi suurima muutuse lävendil ja Eesti energeetika vajab selget plaani, ettevõtjatel on vaja tööjõudu ja selget ning stabiilset maksupoliitikat. Eesti 200 uus juht peaks tegelema just nende küsimustega. Pelk vastandumine Reformierakonnale või kellelegi teisele, et noppida odavat poliitilist populaarsust, ei vii Eesti elu edasi.
Miks soovivad keskerakondlased Eesti 200 juhiks kandideerida?