Eestis on hariduskriis. Õpetajate streigi alguseni rääkisid sellest valdkonna eksperdid, haridusinimesed ja mõned poliitikud. Sellest esmaspäevast on teadmine streigist jõudnud suurema osani Eesti inimestest, sest õpetajad jõudsid nõudmistega tänavatele ning õppeprotsess on paljude õpilaste jaoks seiskunud.
Streigi lõpetamiseks ja töörahu taastamiseks peab valitsus leidma kohe 10,8 miljonit eurot õpetajate töötasu täiendavaks tõstmiseks käesoleval aastal. See on ka eelduseks, et Haridus- ja Teadusministeerium saaks pidada läbirääkimisi Eesti Haridustöötajate Liiduga ja kohalike omavalitsustega. Eesmärgiks on sõlmida hariduslepe ning leppida kokku meetmetes, mis toovad meid hariduskriisist välja.
Peaminister ja rahandusminister ei tahtnud ega taha tunnistada hariduskriisi ning suunasid haridusministri lahendama haridusvaldkonna „pisikest probleemi“ oma haldusala eelarvest. Põhiargumendiks on kõlanud, et Eesti kulutab ligi 6% SKPst haridusele, mis on märkimisväärselt suurem protsent kui Euroopa Liidu keskmine.
Kõlab justkui hästi, kuid ometi ei tohi võrrelda erineva arenguküpsusega riike. Need Euroopa Liidu riigid, kus on sarnaselt meile tasuta haridus lasteaiast ülikooli lõpuni, panustavad haridusse samuti ligikaudselt 6% oma SKPst. Nendeks riikideks on näiteks Soome ja Rootsi. Sealsed õpetajad saavad absoluutarvudes kõrgemat palka ja nende töökoormus on kindlasti mõistlikum (loe: väiksem). Soomes on õpetajate palgad võrreldes riigi keskmisega sarnasel tasemel nagu Eestis, kuid samal ajal Soome ülikoolides on suur konkurss õpetaja õppekavale ning haridustöötajad on rahul oma tööga. See on võimalik muuseas tänu kollektiivläbirääkimistele, milles osalevad koolipidajad kohalike omavalitsuste näol. Just seda soovib ellu viia Eestis haridusminister Kristina Kallas.
Eesti oli ja on aga sunnitud panustama kaasaegsete koolide ehitamisse, sest lagunevaid nõukogudeaegseid koole tuleb asendada veel vähemalt kümme aastat. Eesti ja Euroopa Liidu raha eest ehitatud kauneid koolimaju näeb igal pool üle Eesti, kuid oleme veel jätkuvalt kaugel finišijoonest. Kas Eesti haridusrahvas väärib uhkeid haridustempleid või suuname raha õpetajate palkadesse ja töökoormuse vähendamisse? Me väärime mõlemat, sest haridus on osa meie eduloost ja absoluutne prioriteet vähemalt poliitikute sõnades.
Kõik Riigikogus esindatud erakonnad, kaasa arvatud Eesti 200, on lubanud tõsta õpetajate töötasu 120%-le Eesti keskmisest palgast. Neid lubadusi on kõlanud aastaid, kuid keegi pole seni tulemuseni jõudnud.
Reformierakonna seisukohal on lahendus lihtne. Tuleb teha haridusreforme ja vastutama peab muidugi ainuisikuliselt haridusminister. Täpselt sama juttu rääkis valitsus ka eelmise õpetajate streigi ajal. Mitmed Reformierakonna juhitud valitsused ja haridusministrid on vahetunud, kuid lahendusteni pole jõutud. Selleks, et õpetajate töötasu oleks 120% Eesti keskmisest, tuleks järgmise kolme aasta jooksul investeerida haridusse haridusministeeriumi arvutuste kohaselt ligi 150 miljonit eurot.
Koolivõrgu korrastamise käigus ei ole võimalik leida 150 miljonit. Tuleb meeles pidada, et koolivõrgu korrastamisest vabanev lisaraha ei liigu riigieelarvesse vaid jääb kohalikule omavalitsusele. Isegi siis, kui iga kohalik omavalitsus suunab vabanevaid vahendeid haridustöötajate palgafondi, ei ulatu see kaugeltki 150 miljoni euroni.
Rahandusministri teised pakutud lahendused, milleks on teadusraha kärpimine või kasutamata jäetud eurofondide vahendite suunamine õpetajate palgatõusuks on ebaadekvaatsed. Eurovahendeid antakse konkreetse otstarbega ja need on ühekordsed, mistõttu ei saa neid suunata palkade maksmiseks, mis on olemuselt püsikulu. Kõrgharidust ja teadust ei saa kärpida, sest lahendades üht hariduskriisi tekitame uue. Tulemuseks võib oodata uue streigi algust.
Kindel on see, et hariduskriis pole vaid Eesti 200 või haridusminister Kristina Kallase probleem. 10,8 miljoni leidmine töörahu taastamiseks ja streigi lõpetamiseks on kogu valitsuse mure, millesse peavad panustama ka Reformierakonna ministrid – kindlasti ka peaminister ja rahandusminister.
Kriisi lahendamine loob tingimused haridusreformide läbiviimiseks ja pikaaegsete lahenduste otsimiseks üheskoos haridustöötajate liidu ja omavalitsustega. Vaid töörahu tingimustes saab leppida kokku koolivõrgu reformis ja õpetajate karjäärimudelis, mis leevendab ka töökoormust. Streigi ignoreerimine ja pea liiva alla pistmine ei too õpetajaid klasside ette tagasi.