Tanel Tein: Eesti kultuur ei ole üle rahastatud – ta on valesti mõõdetud

Eesti kultuurirahastust saatnud segadus ja pinged – toetust saanud ja ilma jäänud teatrid, ekspertkomisjonide surve, valdkonna sisemine umbusk – annavad märku, et süsteem ei toimi. Kuid veel suurem oht varitseb seal, kus avalikkus seda sageli ei märka: kuidas riik kasutab statistikat ja mida sellest järeldatakse. Eesti kultuur ei vaja kokkuhoidu, vaid ausat pildi selgitamist, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni liige Tanel Tein.

Rahandusminister Jürgen Ligi väitis hiljutises Facebooki-postituses, et Eesti on kultuurikulutustes Euroopa tipus ning jutt alarahastusest on “deklaratiivne” ja “mõttetühi”. Tema argumendiks oli Eurostati graafik.

Probleem seisneb aga selles, et Eurostati graafik ei mõõda seda, mida minister väidab. Ja kui poliitiline kommunikatsioon põhineb vääral võrdlusel, siis ei saa ka loota toimivaid lahendusi. Eurostat ei mõõda kultuuri tugevust. Ta mõõdab riigi kinnisvara ülalpidamist.

Eurostati kultuurirubriik ei näita seda, kui tugev on kultuurivaldkond. See näitab ainult seda, kui palju üldvalitsus kulutab. Eestis tähendab see midagi täiesti teistsugust kui Põhjamaades või Lääne-Euroopas.

Eestis kuulub enamik kultuuri- ja sporditaristust riigile või omavalitsustele, mis tähendab, et kultuurikuludesse arvestatakse: hoonete remont, küttekulud, elektriarved, amortisatsioon, palgafondid, haldus- ja valveteenused, varade hooldus, kapitalikulud. Need kulud pole kultuuri sisu, vaid taristu ülalpidamine. Euroopas käsitletakse seda aga eraldi. Selle tõttu paistab Eesti graafikul “suure kulutajana”, kuigi tegelikult kulutame sisuloomesse Euroopa mõistes vähe.

Kuidas teised riigid seda teevad – ja miks nende numbreid ei saa Eesti omadega võrrelda?

Selleks et mõista, miks Eesti paistab graafikus üleinvesteerijana, tuleb vaadata, mida teevad näiteks Norra, Holland, Taani ja Šveits – riigid, kus kultuur on sisuliselt tugevam, kuid statistiliselt tagasihoidlikum.

Norra mudel on kõige selgem näide sellest, kuidas kultuuritaristu võib toimida põhimõtteliselt vastupidiselt Eesti süsteemile. Norra riik või KOV võib küll olla hoone omanik, kuid ta ei ole selle majandaja. Operaatoriks on enamasti sihtasutus või professionaalne erafond, kes juhib kulusid, otsib sponsoreid, haldab era- ja kogukonnarahastust ning kannab majanduslikku vastutust. Riigi bilanssi kajastuvad ainult programmiline toetus ja strateegiline panus, mitte aga hoone igapäevased ekspluatatsioonikulud – ei elektriarved, ei küte, ei remondid ega amortisatsioon.

Eestis läheb kogu kultuuritaristu ülalpidamine riigi või KOV eelarvesse, samal ajal kui Norras jõuab riigieelarvesse ainult sisu. Eestis paisub seetõttu statistika, sisurahastus väheneb ja taristukulud söövad ära kultuurilise väärtuse; Norras on olukord vastupidine: statistika näib väike, kuid sisurahastus on tegelikult tunduvalt suurem.

Lihtne tõde on see, et Norras maksab riik kultuuri eest, samal ajal kui Eestis maksab riik peamiselt majade eest.

Holland kasutab laialdaselt PPP-mudeleid (public–private partnership). Riik või omavalitsus investeerib hoone rajamisse, kuid operaatoriks on eraettevõte või sihtasutus, kellel lasub nii majanduslik risk kui ka majanduslik kasu. Riigi roll on toetada kunstilist sisu, mitte remondi- ega elektriarveid. Selle tulemusel näitab Eurostati tabel küll väikest kultuurikulu, kuid Hollandi kontserdisaalid, kultuurikeskused ja teatrid tegutsevad väga tugeval omatulul ja erarahastusel.

Taanis on teatrid ja kultuurikeskused valdavalt kogukondlike sihtasutuste, MTÜ-de või fondide juhitud. Riik panustab sisulisse tegevusse, omavalitsus piirkondlikku rolli, ning taristut haldavad eraoperaatorid või kogukonnad.

Šveitsis on enamik kultuuritaristust kantoni ja linna tasandi kontrolli all, kuid operaatoriks on enamasti erafond, MTÜ või kultuuriettevõte. Riik panustab sisulisse tegevusse ja rahvuslikult olulistesse programmidesse – mitte hoonete igapäevasesse ekspluatatsiooni.

Eestis on olukord vastupidine: riik peab ülal suuri hoonemahte, kultuurikulusid paisutavad elektri- ja küttearved, sisu jääb tagaplaanile ja statistika loob illusiooni “Euroopa tipust”, kuigi tegelikult on sisurahastus alarahastatud.

Kokkuvõte välisnäidetest. Kõigis neljas riigis (Norra, Holland, Taani, Šveits) toetab riik peamiselt sisu, taristu kulud ei lähe riigi kultuurikuludesse, operaator on mitteriiklik ning statistika ei kajasta kogu tegelikku sektorisse liikuvat raha. Eestis on olukord vastupidine: riik peab ülal suuri hoonemahte, kultuurikulusid paisutavad elektri- ja küttearved, sisu jääb tagaplaanile ja statistika loob illusiooni “Euroopa tipust”, kuigi tegelikult on sisurahastus alarahastatud.

Kui riik annab asutusele rohkem sisutoetust – nagu tehakse Norras, Hollandis või Taanis – suureneb asutuse eelarve tervikuna, sest programm ise hakkab lisaraha juurde tooma. Kui aga riik panustab peamiselt majade ülalpidamisse, jääb sisuraha väikeseks, omatulu ei kasva ning kogu asutuse eelarve jääbki väiksemaks.

Teine oluline erinevus on paindlikkus: kui riik maksab kasvavad halduskulud automaatselt kinni, tekib poliitilisel tasandil mulje, et kultuurile on juba piisavalt antud, sest kulud ju suurenevad. Riikides, kus avalik sektor panustab rohkem sisutegevusse, on toetust võimalik kasutada märksa paindlikumalt.

Eestis on 92 teatrit — aga ükski mudel ei toeta nii killustunud süsteemi. Ja me peame julgema välja öelda ka ebamugava tõe. See on erakordselt suur arv riigi kohta, kus rahvaarv on väike, publikubaas piiratud, turg regionaalne ja teatrimajandus kiiresti muutumas. Riiklikult toetatakse neist vaid väikest osa ning isegi seal on konkurentsikasutus tõusnud valusalt kõrgeks. Komisjoni liikmed on surve all, teatrid tunnevad ebavõrdset kohtlemist ja valdkonna sisene pinge kasvab.

Siin tulebki mängu teema, millest seni on räägitud pigem sosinal, kuid mida pole piisavalt selgelt välja öeldud: Eestis võib olla liiga palju teatreid võrreldes kehtiva rahastusmudeliga. See ei tähenda, et mõni teater oleks ebavajalik, vaid seda, et kõik teatrid ei saa ega peagi toimima ühe ja sama riikliku mudeli alusel.

Euroopa kogemus näitab, et sektor toimib paremini siis, kui suured ja riikliku missiooniga teatrid saavad pikaajalise kindluse ja vajaliku baastoetuse, regionaalsed tegijad paindliku toetuse ning väiksemad või innovatiivsed teatrid liiguvad erateatri mudelisse, kus riik võimendab nende suutlikkust eraraha kaasata. Just selleks on Eesti loomas erarahafondi, mille eesmärk on tuua kultuuri ja spordi valdkonda erakapitali, anda erarahale riigi võimendus, suunata tugevamad erateatrid kasvumudelisse ja vähendada sõltuvust lühikestest taotlusvoorudest.

Rahandusminister Jürgen Ligi kasutab oma Facebookis Eurostati graafikut, et väita: “Eesti on pidevalt Euroopa suurimate kultuurile kulutajate tipus.” Kuid see väide põhineb valedel eeldustel. COFOG (Classification of the Functions of Government) ei mõõda kultuuri kvaliteeti ega sisurahastust, vaid riiklikku kuluhoiakut. Eesti mudel paisutab statistikat just seetõttu, et riik on nii omanik kui operaator.

Veelgi problemaatilisem on see, et minister, kes heidab kultuurile ette Exceli lugemisoskust, juhib ministeeriumi, kus Excel ise ei tööta.

Automaksu prognoos 137 miljonile, millest tegelik laekumine tuli umbes 70 miljonit, ei ole üksik erand; sama muster kordub aktsiisides, hasartmängumaksus ja mudelites, mis ei arvesta tarbijate käitumist. Automaks, hasartmängumaks ja aktsiisiprognoosid ei ole erandid, vaid üksnes mõned näited.

Kui rahandusministeeriumi prognoosisüsteemile teha sõltumatu audit, leiaksime tõenäoliselt terve rea metoodikavigu – käitumusliku majanduse puudumise mudelites, valed koefitsiendid, aegunud eeldused ning valede lähtekohtade edasi kandmise aastast aastasse.

Kui poliitika sünnib valedel eeldustel, sünnivad valed poliitikad. Ning kui poliitika sünnib vääral statistikal, langeb selle tagajärg kogu Eestile. Seetõttu on aus küsida: kelle Excel tegelikult ei tööta – kultuurisektori või rahandusministeeriumi oma?

Eesti kultuur ei ole üle rahastatud – ta on üle mõõdetud ja valesti tõlgendatud. Valdkond ei vaja vähem teatreid ega rohkem betooni, vaid uut, õiglasemat, tõhusamat ja rahvusvaheliselt toimivat mudelit.