Peeter Tali: isegi ulatuslik mobilisatsioon ei annaks Venemaale kiiret sõjalist eelist

Venemaal on üha selgem arusaam, et mobiliseeritutel pole motivatsiooni sõdida ja ellujäämisvõimalus on väike.

Homme peaks lõppema USA presidendi Donald Trumpi armuaeg, mis ta andis Iraanile rahuleppe sõlmimiseks. Ülikeeruline on prognoosida võimalikke arenguvariante. Iraani islamivabariigi vaatevinklist on Hormuzi väina blokaad mõjuv strateegiline hoob USA ja USA liitlaste survestamiseks, sest ähvardab rahvusvahelist merekaubandust, mõjutab energiahindu üle maailma ja eskaleerib olukorda piirkonnas.

Rahvusvahelise sõjauuringute instituudi (ISW) analüüs näitab, et Iraani ladvikus on teravnenud sisemine võimuvõitlus, mis mõjutab otseselt nii USA‑Iraani kõnelusi kui ka julgeolekuolukorda Pärsia lahe piirkonnas. Iraani parlamendi spiiker Mohammad Ghalibaf on avalikus vastasseisus islami revolutsioonilise kaardiväe (IRGC) juhtkonnaga, eelkõige brigaadikindral Ahmad Vahidiga, kes koos oma mõttekaaslastega islamirežiimi ladvikus seisab vastu läbirääkimistele Ameerika Ühendriikidega. Ghalibaf on rõhutanud, et Iraani eesmärkide saavutamiseks on vaja ühendada diplomaatia ja sõjaline jõud, ning on ka kritiseerinud läbirääkimisvastaseid jõuametkondi.

Võimupositsioon näib praegu olevat brigaadikindral Vahidil ja IRGC-l. Iisraeli meedia andmetel on Vahidi väidetavalt ainus Iraani tippjuht, kellel on otsene ligipääs kõrgeimale juhile Mojtaba Khameneile ja kes kõrgeima juhi otsuseid teistele režiimi institutsioonidele edastab.

Iraani läbirääkimismeeskonna volitused on ebamäärased ja killustunud. USA ametnike hinnangul ei ole selge, kes Teheranis tegelikult otsuseid teeb. Teated, et IRGC kutsus Iraani delegatsiooni tagasi pärast volituste ületamist, viitavad sügavale lõhele tsiviilpoliitikute ja julgeolekustruktuuride vahel.

Sellest hoolimata valmistuvad USA ja Iraan Islamabadis uut läbirääkimiste vooru pidama. Poolte põhinõudmised on jäänud samaks. USA survestab Iraani Hormuzi väina viivitamatult avama, uraani rikastamise pikaks ajaks peatama ja rikastatud uraani üle andma. Iraan nõuab vastutasuks sanktsioonide leevendamist, suuremat kontrolli Hormuzi väina üle ja lühemat rikastamispausi. Valge Maja on teatanud asepresident JD Vance’i lähetamisest Islamabadi, sest iraanlased ei näi aktsepteerivat läbirääkijatena vaid Steve Witkoffi ja Trumpi väimeest Jared Kushnerit.

Samal ajal diplomaatiliste pingetega süveneb sõjaline vastasseis. USA merevägi jätkab Iraani sadamate blokaadi ja on sundinud kümneid laevu kurssi muutma. Iraani lipu all sõitnud ja sanktsioonide all olnud kaubalaeva Touska kinnipidamine on Iraani hinnangul relvarahu rikkumine. Julgeolekuallikate kohaselt vedas alus Hiinast Iraani kahesuguse kasutusega kaupu, mis võivad olla seotud sõjatööstusega. Iraan on ähvardanud USA tegevust hirmsate vastusammudega.

Iraani parlament üritab formaliseerida Iraani kontrolli Hormuzi väina üle. Kavandatav seadus piiraks Iisraeliga seotud ja vaenulike riikide laevade läbipääsu, seoks väina kasutamise Iraani julgeolekunõukogu heakskiiduga ning looks aluse suunata transiiditasu Iraani relvajõudude tugevdamisse.

Venemaa üritab olukorda oma kasuks pöörata, lõhkudes vaba maailma ühtsust, nõrgendades USA üleilmset rolli, pakkudes ennast otsekui piirkondlikuks rahuvahendajaks ja viies tähelapanu agressioonisõjalt Ukrainas mujale. Venemaa kasutab kõiki võimalusi ja rahvusvahelisi foorumeid, kus neil on võimalik sõna võtta.

Äsja ida ja lääne vahelises kõige suuremas linnas Istanbulis lõppenud parlamentidevahelise liidu (IPU) assambleel süüdistasid Vene riigiduuma liikmed Euroopat Ukraina sõjalises toetamises, droonirünnakute korraldamises Venemaa vastu, Ukrainat soovimatuses rahu sõlmida ja veel ülejäänud seitsmes surmapatus. Iraani islamivabariik nautis selgelt Moskva diplomaatilist tuge.

Rikkad Laheriigid seevastu ei olnud enam arusaadavalt Iraani islamivabariigi selja taga, vaid vastupidi, täitsa hukkamõistval positsioonil. Iraani parlamendi liige lausa karjus Bahreini ametivenna kõne vahele ja peale. See on üsna ebaharilik. Bahreini saadik rääkis Iraani rünnakuid hukkamõistvast resolutsioonist.

Ühe aasta jooksul Ukraina enda ballistilise raketitõrje süsteem

Ukrainlased on selgelt leidnud uusi partnereid ja sõpru rikastes Laheriikides. Ukraina on sõlminud kaitsetööstuse lepinguid, mis hõlmavad relvasüsteemide eksporti ja aitavad tugevdada Ukraina kaitsetööstuslikku võimekust ning majanduslikku iseseisvust. President Volodõmõr Zelenskõi rääkis Ukraina riikliku telemaratoni United News eetris 10‑aastasest kokkuleppetest Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraatide ja Katariga, samuti veel 11 koostööhuvilisest riigist Euroopas.

Droonileppe puhul nähakse ette vähemalt kümne eraldiseisva lepingu sõlmimist – need katavad Ukraina relvaekspordi ja kaitsetehnoloogia kategooriaid. Koostöö ei piirdu vaid toodangu müügiga, vaid hõlmab ulatuslikku kaastootmist. Plaanis on nii Ukrainasse kui ka partnerriikidesse rajada uued tootmisliinid, mis suurendavad tootmismahtu, hajutavad riske ning seovad partnerid pikaks ajaks Ukraina kaitsetööstusliku ökosüsteemiga.

Paljud partnerriigid investeerivad otseselt uutesse tehnoloogiatesse, mida arendatakse koos Ukrainaga. Need hõlmavad nii drooniplatvorme kui ka nendega seotud süsteeme ja lahendusi. Koostöö on struktureeritud viisil, mis võimaldab partneritel saada ligipääsu Ukraina sõjakogemusel põhinevale teadmisele, samas kui see kindlustab Ukrainale stabiilse finantseerimise ja tootmisvõimsuse kasvu. Koostöö on juba käivitunud Saksamaa, Itaalia, Norra, Rootsi ja Madalmaadega.

President Volodõmõr Zelenskõi sõnul seisab Ukraina Iraani sõja tõttu silmitsi tõsise õhutõrjerakettide puudusega, eriti ballistiliste rakettide vastases kaitses. Selle probleemi lahendamiseks kasutab Ukraina lähenemist, mis hõlmab läbirääkimisi liitlastega, relvade ostmist ja vahetamist ning teatud juhtudel ka tugeva diplomaatilise surve avaldamist. Zelenskõi rõhutas, et selline surve on poliitilist laadi ning selle eesmärk on tagada riigi kaitsevõime olukorras, kus oht Venemaa raketirünnakutest püsib ja võib isegi suureneda.

Zelenskõi kinnitas intervjuus, et Ukrainal on tehnilised oskused toota rakette õhutõrjesüsteemidele. Ta märkis, et Ukraina on juba taotlenud Ameerika Ühendriikidelt litsentsi Patrioti rakettide tootmiseks ning pakkunud valmisolekut suurendada tootmist.

Tema sõnul toodetakse USAs ligikaudu 60 Patrioti raketti kuus ning Ukraina oli valmis aitama tootmismahtu kahekordistada. Küsimus ei olnud mitte õhutõrjesüsteemide endi tootmises, vaid just rakettides, mida Euroopas valmistatakse sageli mitme riigi koostöös, kus eri komponendid pärinevad erinevatest tehastest.

President tõdes, et Saksamaal on juba olemas luba Patrioti rakettide tootmiseks, kuid see ei lahenda lühiajalist probleemi, kuna tootmise käivitamine ja laienemine võtab aega. Seetõttu jääb ballistiliste ohtude tõrjumine Ukrainale lähitulevikus tõsiseks väljakutseks.

Zelenskõi sõnul on eesmärk luua umbes ühe aasta jooksul Ukraina enda ballistilise raketitõrje süsteem, et vähendada sõltuvust Patrioti kompleksidest. Ta peab seda tehniliselt võimalikuks, kuid äärmiselt keeruliseks. Peamisteks komponentideks nimetas ta radarisüsteeme ja rakette. Radarite puhul on võimalik teha koostööd liitlastega ja valida sobivaimad lahendused, samas kui rakettide tootmine on kõige keerukam ja kriitilisem osa.

Zelenskõi sõnul peab Ukraina toime tulema piiratud õhutõrjevahenditega ning kombineerima diplomaatilisi pingutusi, rahvusvahelist koostööd ja oma kaitsetööstuse arendamist, et säilitada suutlikkus kaitsta riiki Venemaa raketirünnakute eest.

Venemaa ei suuda kaitsta oma taristut Ukraina kauglöökide eest

Rootsi sõjaväeluure hinnangul seisab Vene majandus silmitsi tõsiste ja süvenevate struktuursete probleemidega, mida Kreml püüab teadlikult varjata. Vene võimuvertikaal jätkab valetamist ja varastamist. Rootsi sõjaväeluure juht kindralleitnant Thomas Nilsson märkis, et Venemaa majandus ei ole taastumas isegi vaatamata Iraani sõjast tingitud naftahindade tõusule.

Tema sõnul vajab Venemaa eelarvepuudujäägi katmiseks nafta hinda üle 100 USA dollari barreli kohta vähemalt ühe aasta vältel ning isegi see ei oleks piisav laiemate majandusprobleemide leevendamiseks. Kui naftahinnad stabiliseeruvad ja Lähis‑Idas säilib relvarahu, muutub Kremlil sõja rahastamine veelgi keerulisemaks.

Nilssoni hinnangul seisab Vene majandus praegu jätkusuutmatul mudelil, mis ei suuda asendada lahinguväljal kaotatud relvastust ja tehnikat. Ta rõhutas, et suurem osa kaitsetööstusest, droonitootmine välja arvatud, töötab kahjumiga, on korruptiivne ning sõltub riiklike pankade laenurahast. Sõjatööstuse eelistamine kahjustab tsiviilmajandust ning sunnib riiki üha enam ressursse ümber suunama.

Rootsi sõjaväeluure andmetel manipuleerib Kreml süstemaatiliselt majandusstatistikaga eesmärgiga jätta Läänele mulje Vene majanduse vastupidavusest sanktsioonidele ja suurtele sõjalistele kulutustele. Nilssoni sõnul on Venemaa tegelik inflatsioonimäär tõenäoliselt ligi 15%, samal ajal kui ametlikult esitatakse seda umbes kolmandiku võrra madalamana. Samuti on Venemaa eelarvepuudujääki alahinnatud ligikaudu 30 miljardi dollari võrra. Need moonutatud näitajad toetavad Kremlit poliitiliselt, luues näilise tugevuse nii sisepoliitikas kui ka rahvusvahelistel läbirääkimistel.

Venemaa ei suuda kaitsta oma taristut Ukraina kauglöökide eest. Ukraina on korduvalt rünnanud nafta-, sadama- ja sõjalist infrastruktuuri Krasnodari krais, põhjustades märkimisväärseid kahjustusi ja tulekahjusid. Isegi Vene sõjablogijad on kritiseerinud piirkondlikke võime olukorra ilustamise eest ning juhtinud tähelepanu ebapiisavale õhukaitsele.

See näitab, et Vene õhukaitsel on järjest raskem katta hajutatud taristut üle tohutu suure Venemaa. Ukraina strateegiliste süvalöökide kampaania võimendab kaitselünki ja sunnib Venemaad ressursse rindelt eemale suunama. Ukraina jätkab ka keskmaalöökidega Vene sõjaliste sihtmärkide pihta eesmärgiga häirida logistikat ja hävitada mitmekihiline õhukaitsesüsteem, mis omakorda kurnab venelasi sõjaliselt.

Venemaa majanduslik ja sõjaline jõud on palju nõrgem, kui Kreml ametlikult väidab, ja just seepärast ei tungine sõjapidamine üksnes sõjalistele ressurssidele, vaid üha enam propagandale ja eelarve varjamisele.

Ukraina vägede Donbassist väljaviimine oleks vastutustundetu samm

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi sõnul kujutaks Ukraina vägede Donbassist väljaviimine tõsist strateegilist kaotust. Donbassi on aastate jooksul rajatud võimsad kindlustused ja kaitseliinid, mis annavad Ukrainale märkimisväärse eelise. Hoonestatud ala võimaldab tugevamat kaitset kui avamaale rajatavad uued positsioonid.

Kuigi Ameerika Ühendriigid on andnud mõista, et Ukraina võiks taandumise korral rajada uued kindlustused ning saada selleks ka rahalist toetust, peab Zelenskõi seda ebamõistlikuks. Ta rõhutab, et selline ümberpaiknemine võtaks palju aega ega pakuks võrreldavat kaitsevõimet juba olemasolevate positsioonidega Donbassis.

Ukraina kontrolli all oleval Donbassi territooriumil elab ligikaudu 200 000 tsiviilisikut ning piirkonnast lahkumine tähendaks nende maha jätmist. Selline otsus mõjuks riigipea hinnangul demoraliseerivalt ka Ukraina armeele, eriti arvestades juba kantud suuri inimkaotusi Donbassi kaitsmisel.

Zelenskõi väljendas ka sügavat skepsist võimalike julgeolekugarantiide suhtes. Ta küsis, mis takistaks Venemaal pärast Ukraina taandumist mõne aja möödudes uut pealetungi alustamast, eriti juhul kui kontaktjoonel rahvusvahelisi partnereid pole. Ta viitas ka poliitilistele muutustele lääneriikides ja rõhutas, et ajutised poliitilised lubadused ei saa asendada pikaajalisi ja usaldusväärseid julgeolekumehhanisme.

Ukraina vägede Donbassist väljaviimine oleks praeguses olukorras vastutustundetu samm, mis muudaks riigi nõrgemaks ega looks püsivat julgeolekut, vaid suurendaks ohtu uueks agressiooniks.

Ukraina relvajõudude maaväe reservväelaste nõukogu juhi Ivan Tõmotško hinnangul on Venemaa sõjas teinud teadliku panuse kvantiteedile ehk kahurilihale, kuid selle strateegia tegelikud võimalused on piiratud. Tema sõnul ulatub Vene mobilisatsioonisüsteemi praegune tegelik võime ligikaudu 300 000 inimeseni aastas, hõlmates nende arvelevõttu, elementaarset varustamist ja suunamist väljaõppekeskustesse.

Isegi selle hulga ettevalmistamine nõuab märkimisväärset aega ja ressursse. Kõik sellest mahust suuremad mobiliseeritud kontingendid saadetaks suure tõenäosusega rindele ilma piisava väljaõppeta, täites sisuliselt kahuriliha rolli.

Mobiliseeritud venelased on märksa kehvemas seisus kui lepingulised sõjaväelased

Kommenteerides Venemaal kehtestatud interneti ja sotsiaalmeedia piiranguid, seob Tõmotško neid võimaliku sundmobilisatsiooni ettevalmistamisega ning Kremli plaaniga ennetada rahutusi ja meeleavaldusi. Ühiskonnas on üha selgem arusaam sellest, et mobiliseeritutel puudub motivatsioon sõdida ning nende ellujäämisvõimalused on väikesed.

Tõmotško juhib tähelepanu ka Vene relvajõudude süvenevale varustus- ja logistikakriisile. Näiteks kasutatakse tema sõnul liikumisvahendina loomi – see viitab tehnikapuudusele. Tõmotško sõnul on mobiliseeritud sõdurid märksa kehvemas majanduslikus seisus kui lepingulised sõjaväelased.

Kui Venemaal oleks võimalik pakkuda neile samaväärset tasu, ei oleks sundmobilisatsioon vajalik, mis omakorda viitab riigi eelarvepuudujäägile. Lisaks võivad rindel juba viibivad üksused püüda kasutada uusi mobiliseerituid kõige ohtlikumates rünnakutes, et vähendada oma kaotusi.

Tõmotško arvates ei anna isegi ulatuslik mobilisatsioon Venemaale kiiret sõjalist eelist. Selle asemel süvenevad probleemid väljaõppes, motivatsioonis ja juhtimises ning see annab Ukrainale lisaaega ja loob võimalusi. Praegu kaotavad venelased rindel rohkem sõdureid, kui suudavad värvata.

Viimase ööpäeva jooksul registreerisid ukrainlased kokku 174 lahingukontakti, mida on 32 võrra vähem kui eelmise ööpäeva jooksul. Eriti tulised olid lahingud Kostjantõnivka ja Pokrovski suunal ning Oleksandrivka all. Venelased kaotasid ööpäevaga hinnanguliselt 1040 sõdurit, 7 soomukit, 82 suurtükiväesüsteemi, ühe mitmikraketiheitja, 1905 operatiiv-taktikalise taseme drooni ning 192 sõidukit.

Venelased püüavad laiendada oma kontrolliala Sumõ oblastis Ukraina vahetus piirialas. Kuigi olukord on jätkuvalt pingeline, asuvad Vene väed Sumõ linnast ligikaudu 35 kilomeetri kaugusel ning otsest ohtu linna ümberpiiramiseks ei ole. Ukraina väegrupi pressiesindaja Viktor Trehubovi sõnul on jutud Sumõ võimalikust ümberhaaramisest alusetud ning tekitavad põhjendamatut paanikat.

Venelased on keskendunud eeskätt piirialadele, sealhulgas Hrabovske ümbrusse ning Pokrovka, Popovka ja Mõropilske piirkonda. Vene vägede sissetung Ukraina territooriumile ulatub selles piirkonnas umbes 3–4 kilomeetrini. Siiski tunnistas Trehubov, et on muret tekitav, et Vene üksustel on sel aastal õnnestunud hõivata kaks väikest asulat. Enamik Vene vägedest asub endiselt Venemaa territooriumil piiri lähedal ning rünnakud korraldatakse peamiselt sealt.

Trehubovi hinnangul üritab Venemaa edasi tungida kogu piiri ulatuses, kuid teeb seda suhteliselt aeglases tempos. Rünnakud on siiski pidevad ning Ukraina positsioonidele avaldatakse järjepidevat survet. Vene väed täiendasid talve jooksul oma isikkoosseisu ja valmistusid kevadiseks rünnakuks. Kevad ja puude lehte minek loob ründajale soodsamaid tingimusi ning võib kaasa tuua rindejoonel uut surve.

Ukraina kaitsevägi teeb kõik võimaliku, et takistada Vene vägede edasist liikumist Sumõ oblastis, ning seni ei ole okupantidel õnnestunud oma positsioone oluliselt laiendada. Samuti ei ole täheldatud tõsiseid läbimurdekatseid, mida võiks pidada ohuks linnale.

Vene vägede aktiivsus on kasvand kogu väegrupi vastutusalas, eeskätt Lõuna‑Slobožanski ja Kupjanski suunal. Rahulik on olukord vaid Velõkõi Burluki piirkonnas. Kupjanski ja Vovtšanski lähistel, samuti Limani suunal Donetski oblastis on lahingutempo kasvanud, aga seda nägid ukrainlased ka ette.

Kupjanski piirkonnas püüavad Vene väed vähendada Ukraina sillapead Oskili jõe idakaldal ning pikemas plaanis vallutada linn ja oluline raudteesõlm. Kuigi Vene väed püüavad initsiatiivi haarata, kannavad nad suuri kaotusi. Ukrainlased jätkavad pingutusi olukorra stabiliseerimiseks ja oma positsioonide hoidmiseks.