PEETER TALI: Eesti ajab Brüsseliga asju juba uutmoodi
Henrik Hololei kirjeldab üsna ülevaatlikult ära, kus Euroopa Liit omadega on, millised on väljakutsed ja mida tuleks teha, et eurooplased võiksid ja saaksid vähemalt sama õnnelikult edasi elada nagu praegu.
Midagi uut ja ehmatavat ega põrutavat selles kirjatöö ei ole, sest Hololei kordab üle teemad ja valdkonnad mida üle on juba aastaid tagasi arutatud ja millega on tuttavad kõik vähegi Euroopa asjadega tegelevad ametnikud, diplomaadid ja poliitikud.
Tundub, et Hololei ise on miskil põhjusel Euroopa asjadest mõnevõrra eemal seisnud või eemale jäänud. Ta ei näi tundvat ega teadvat Eesti muutunud poliitikat.
Euroopa regulatsioonide loomine on täidesaatva võimu keskne. Uute direktiivide ja määruste eelnõuga tuleb välja Euroopa Komisjon, liikmesriigid arutavad seda valdkonna ministrite või suursaadikute tasandil Euroopa Nõukogus. Euroopa Parlament ütleb ei või jaa, kui ettepanek lõpuks nende ette jõuab. Seadusloome rolli Euroopa Parlamendil ei ole.
Reeglina töötavad sama loogika kohaselt ka rahvusparlamendid. Eesti seisukohad töötavad välja ametnikud, valitsus kinnitab. Umbes kolmandik meie valitsuses ettevalmistatud seaduseelnõudest tuleb EL õiguse ülevõtmise või rakendamise vajadusest. EL õigusloomes osalemine, Eesti seisukohtade kujundamine ja hilisem riigisisene õigusloome on olemuslikult seotud. Euroopa Liidu Asjade komisjon (ELAK), kas kiidab koostöös valdkondlike alatiste komisjonidega heaks valitsuse seisukohad muudatustega või muudab neid. Riigikogu on delegeerinud Euroopa asjade üle otsustamise ELAK‑ile, kus on kõikide erakondade ja kõigi alatiste komisjonide esindajad – täpselt nii, nagu seadus ette näeb. ELAKi otsus on valitsusele siduv. Ehk siis kui ELAK muudab valitsuse seisukohta, siis peab valitsus oma järgmisel istungil parandused sisse viima. Riigikogu suurimas komisjonis töötamine on väga vastutusrikas, iga ELAK‑i liikme arvamus ja iga ettepanek on tähtis, sest parlamendi olemus ongi ju läbi rääkida, kuulata kõik pooled ära ja üritada leida koosmeel. Ja kui see ei õnnestu, siis hääletada, nagu põhiseadus ette ütleb.
Viimase kolme aasta jooksul on valitsusliidu lähemine Euroopa asjade ja eriti regulatsioonidele kas nüüd revolutsiooniliselt, aga siiski otsustavalt muutunud. Eesti ei lohise enam ammu EL sabas 110 kilomeetrit tunnis. Eesti on kasvanud EL aktiivseks ja konstruktiivsete seisukohtadega liikmesriigiks. Meid kuulatakse, meiega arvestatakse. Kahe aastakümne jooksul oleme kogenud, kui tähtis on Eesti liikmesus olnud meie inimeste heaolule ja turvalisusele, Eesti majanduse kasvule. Eesti räägib kaasa Euroopa tuleviku kujundamisel.
ELAKi seisukont on, et Euroopa Liidust tuleb uue regulatsiooniga, siis peame lahti saama vähemalt kahest vanast. Seepärast, et üha uute regulatsioonide arutut ja filtrita ülevõtmist ei kannata meie väike Eesti välja. Meie ettevõtjad, avalik sektor ja lõpuks meie, poliitikud, võime selle regulatsioonide tsunami all väsida ja murduda. Me ei jaksa seda bürokraatiafestivali lihtsalt kinni maksta. Samas, kui EL reeglite parandamise eesmärk on ühisturu tugevdamine, siis on see kooskõlas Eesti eluliste huvidega Euroopas. Just liitumine Euroopa Liiduga avas meie ettevõtetele 20 aastat tagasi juurdepääsu ühisturule, kus tarbijate hulk on nüüdseks kasvanud pea poole miljardini. See liitumine on soodustanud ekspordi kasvu ja toonud Eestisse välisinvesteeringuid. Meie rahvas ei ole mitte kunagi elanud nii hästi ja turvaliselt kui praegu.
Eesti ei pea olema vagam kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh kokku. Direktiivide rakendamisel peame lähtuma meie inimeste huvidest, mitte keerama kruvi toore jõuga bürokraatlikult põhja. Euroopa Liidu poliitika kujundamisel Riigikogus on kõige paremad võimalused tõrjuda tarbetuid euroregulatsioone, arutut aruandlust ja kontrolli või muuta lähenemist. Euroametnikke tuleb kontrollida muidugi jätkuvalt kogu raha eest.
Seepärast peame püüdma Euroopa poliitika kujundamist mõjutada võimalikult vara. ELis ei ole üks lahinguväljal sõdur. Vaja on konsensust, kvalifitseeritud häälteenamust või vastu hääletades blokeerivat vähemust. Selle saavutamiseks tuleb läbi rääkida ja luua liite. Usun parlamentaarsesse diplomaatiasse. Poliitikutena on meie tugevus rääkimine ja oma huvide selgitamine, seda me oskame kõige paremini. Me peame rääkima oma sõpradega lähedalt ja kaugelt. See on Eestile strateegiliselt oluline. Need isiklikud kohtumised ja sidemed loovad ja tugevdavad usalduslikke sidemeid teiste parlamentide ja poliitikutega. Peame investeerima suhetesse ja looma võrgustikke, mis annavad meile tugevuse ja paindlikkuse kriiside ajaks. ELAK töötab väga tihedalt koos Läänemeremaade rahvusparlamentidega, aga mitte ainult. Kirjutan seda lugu praegu Rumeeniast, kus oleme paar päeva kohtunud samasuguse NATO ja EL piiririigi Rumeenia kolleegidega. Vaatamata sellele, et neil on siin Bukarestis valitsuskriis. Aga me räägime läbi ka näiteks Vahemeremaade kolleegidega. Mitte miski ei asenda isiklikke kohtumis, sest vaid nii saame rääkida euroopalikele väärtustel seisvatest rahvuslikest huvides ja ühisosa sõnastada. Mõnikord tähendab see, et on vaja leida ka tasakaal ja kompromiss.
Eesti poliitikaloomes Eesti seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu asjades ja riigisisene õigusloome sageli liiga vähe seotud, mille tõttu ei ole otsused alati läbipaistvad. Seaduseelnõudest ei tule alati välja, miks ja kuidas on konkreetsed muudatused Euroopa Liidu tasandil välja
Ma ei jaga Hololei skepsist EL laienemise osas. Viimasena ühines meiega 2013 Horvaatia. EL laienemine on EL elu ja surma küsimus. . Laienemine on strateegilise tähtsusega, see on EL hoob suurendamaks ühist väärtusruumi, julgeolekut ja jõukust terves Euroopas. Laienemisega teeme oma turgu suuremaks, toome juurde uusi inimesi, ideid ja oskuseid. Laienemine projitseerib meie väärtusi väljapoole liidu piire ja loob omamoodi puhvertsooni. Seepärast peavad tingimused täitnud riigid peavad võimaluse meiega liituda. Vaid nii säilib meie partnerite usaldus EL suhtes. EL laienemispoliitika peab põhinema Euroopa väärtustel, kokkulepitud tingimustel ning liitujate edusammudel.
Euroopa Liidu ühtne turg kui eurointegratsiooni suurim edulugu on Eestile märgilise tähtsusega, sest meie tootjatele ja tarbijatele on avatud ligi poole miljardi inimesega siseturg. Küll aga on ühisturul veel palju arenguruumi ja bürokraatlikke tõkkeid, mis tuleb eemaldada. Ühendatud Euroopa saavutamiseks on vaja parandada energia‑, transpordi‑ ja sideliine Euroopa äärealade ja keskosa vahel. Kui me vaatame Euroopa raudteede ja kiirteede kaardile, siis tundub lõuna poolt teid vaadates Euroopa paraku lõppevat kuskil Kaunase kandis. Aga julgeolekupoliitiliselt on meil vaja kiiret ja võimsat põhja ja lõuna ühendust. Vene impeeriumi kunagi rajatud ühendused idast läände ei aita meid palju edasi.
Uus Euroopa Komisjon on oma sihtide seadmisel võtnud aluseks Enrico Letta raporti “Palju enamat kui turg”, Mario Draghi raporti “Euroopa konkurentsivõime tulevik ning Sauli Niinistö raportit Euroopa valmisolekust tsiviilkriisideks ja sõjaks. Need raportid täiendavad üksteist
Mario Draghi rõhutas oma raportis, et Euroopa Liidu asjade korraldus on liiga keeruline ja ta reageerib muutustele aeglasemalt võrreldes näiteks meie konkurentide USA ja Hiinaga. Draghi sõnul on vajalik kiirem tegutsemine, ressursside koondamine ja koostöö. Soovitus on panna rõhk riigiabi koordineerimisele ja avaliku sektori hangete kasutamisele strateegilises plaanis, just rõhuga julgeolekul ja innovatsioonil. Ka konkurentsipoliitika tuleb selles valguses ümber mõtestada. Muidugi on vaja vähendada asjatuid regulatsioone, sest kuidas olekski võimalik joosta maratoni, kui sa ise endal jalad kinni seod.
Euroopa Komisjon on seadnud üheks prioriteediks Euroopa valmisoleku erinevateks kriisideks ning nende ennetamise. Eesmärk on 2030. aastaks tõsta Euroopa kaitsevalmidust. Mina ei tea, kas meil on nii palju aega. Seepärast oleme me ELAK‑is rõhutanud vajadust Euroopa Liidu kaitsevalmidust kiiresti suurendada ning kaitsetööstusse täiendavalt raha suunata, aga me oleme pööranud tähelepanu ka kogu ühiskonna laiemale kriisivalmidusele.
Eesti seisukohad on jõuliselt toetanud Euroopa Liidu ja liikmesriikide tegevust, mis tugevdab Euroopa valmisolekut. Kaitsevalmiduse ja kriisikindluse juures on oluline koostöö NATO‑ga, aga samas peab Euroopa Liit välistama NATO dubleerimise ning selgelt arvestama ja toetama NATO kollektiivkaitse vajadusi. Euroopa valmisoleku tugevdamisel on oluline ja ajakriitiline võtmeroll põhja ja lõuna vaheliste ühenduste elutähtsa taristu ehk raudtee Rail Baltic ja maantee Via Baltica väljaehitamisel. Praegu on Eesti ja ka Soome Euroopa ühenduste vaatest pigem nagu saareriigid.
Niinistö raporti otsese tulemusena sündis Euroopa Liidu julgeoleku valge paber ja sealt edasi teekaart julgeoleku tugevdamiseks.
Euroopa Komisjon on härjal sarvist haaranud ning asunud bürokraatiat suurel hulgal ja suurel kiirusel vähendama, kasutades selleks omnibusse. Need omnibussid on kobareelnõud, mis muudavad korraga mitmeid regulatsioone. See langeb kokku Eesti eluliste huvidega, milleks on õigusruumi lihtsustamine ning haldus‑ ja aruandluskoormuse vähendamine. Mõned rahvusparlamendid peavad sellist omnibussidega sõitmist liiga tormakaks. Meie mitte.
ELAK‑i kolm kõige tähtsamat töösuunda on olnud julgeolek, Euroopa konkurentsivõime ja piiriülesed ühendused. Kaitsekulutuste tohutu tõusu tõttu ei ole võimalik rohepööret kunagi planeeritud mahus läbi viia.
ELAK muutis Eesti seisukohad Euroopa-ülese kliimaeesmärgi kohta 2040. aastaks tingimuslikuks. Meie hinnangul ei ole Euroopa Liidu üleselt 2040. aastaks kasvuhoonegaaside heite vähendamine 90% võrreldes 1990. aasta tasemega saavutatav uute tehnoloogiate kättesaadavuseta, riiklikke eripärasid arvestamata ja võrdse ligipääsuta rahastusele. Eesti ei võta vahe-eesmärgiga uusi kohustusi ega tõsta ambitsiooni, vaid valib ise sobiva tee 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgi poole liikumiseks. Igal liikmesriigil peab olema õigus otsustada, millises sektoris ja millises tempos heidet vähendada.
LULUCFi eesmärgid käivad Eestile üle jõu. See tuleb ümber teha. Meile on oluline, et maakasutussektoris arvestataks metsarikaste riikide ajaloolist panust süsiniku sidumisse ja arvestataks metsade vanuselist struktuuri ning LULUCF‑i aruandluse metoodika väljatöötamisel pöörataks rohkem tähelepanu heite jaotamisele tarneahelas. Ilmselgelt on ebaõiglane metoodika, mille kohaselt Eestist kaevandatav turvas läheb põhimõtteliselt otse meie heitearvestusse, ehkki seda turvast kasutatakse aianduses üle maailma. Piltlikult öeldes on praegu nii, et heide meile, aga kurgid jäävad siis kellelegi teisele. See on ilmselgelt ebaõiglane. Oleme ehitanud liitu teiste Põhjamaadega.
CO2 ga kauplemise süsteem eht ETS tuleb üle vaadata, sest see on muutunud spekulatiivseks asjaks iseeneses. ETS2 tuleb tühistada või võimalikult kaugele edasi lükata.
Euroopa Komisjoni ettepanekud pikaajaliseks finantsraamistikuks 2028-2034 ei ole lihtsalt tabel numbritega, vaid see on poliitiliste valikute pakett selle kohta, milline on Euroopa ja Eesti 2030. aastate alguses. Just see eelarve määrab, kas ja mis meil Euroopas päriselt olemas on, kas meil on kaitsevõime, konkurentsivõimeline majandus ja ühendused.
Eesti vaates on MFF‑il vähemalt kolm selget prioriteeti. Esiteks, kaitse ja julgeolek; teiseks, ühenduvus ja energiajulgeolek, Rail Baltic ja Via Baltica; kolmandaks, konkurentsivõime, tootlikkus, teadus, innovatsioon, digipööre ja jätkusuutlik tööstuse rohepööre. Vähem killustunud programme ja bürokraatiat, rohkem selgeid tootlikkust tõstvaid investeeringuid. Uus MFF peab peegeldama kriisiaja tegelikkust, mitte rahuaja mugavustsooni. See tähendab, et mõnest varasemast harjumuspärasest kulureast tuleb üldse loobuda või vähemalt ei oleks vaja seda suurendada, ikka selleks, et suunata rohkem vahendeid kaitsesse.
Me ei saanud MFF arutelul ELAKis mitte kuidagi leppida Euroopa Komisjon katsega luua 2500 uut töökohta ja tõsta halduskulusid 38 protsenti. See on pidu mitte katku vaid sõja ajal. Oma avalikku sektorit kärpiv Eesti ei saa säärase rahuaegse rahakulutamisega kuidagi leppida, sest ametnike arvu kasv toob paratamatult kaasa bürokraatia suurenemise. Eestil ja teistel väikeriikidel on väga raske järjekordses võimalikus bürokraatiatsunamis ellu jääda.
Meie eesmärk on bürokraatiat vähendada ja suunata uus raha hoopis meie, eurooplaste kaitsesse. Õnneks on selle oma sihiks võtnud ja Europarlamendi kõige suurem ja mõjukam poliitrühm EPP.
Valitsuse algne seisukoht nägi ette, et Eesti ei toeta halduskulude ja ametikohtade olulist kasvu, ent komisjon otsustas pärast elavat arutelu seisukoha sõnastust muuta selliselt, et Eesti ei toeta halduskulude kasvu ega ametikohtade arvu suurenemist üleüldse. Sõnapaar „oluline kasv“ ei ole mõõdetav ega tähenda midagi.
Rahandusminister Jürgen Ligi suutis üllatada komisjoni istungil väidetega justkui EL parlamendid ei tohiks sekkuda ametnike läbirääkimistesse ja olevat pehmelt öeldes ebapädevad. Ta küsis, et kas ma tõesti usun, et 27 liikmesriigi ELAKid tulevad kokku ja otsustavad kuidas Euroopas asjad on. Jah, seda ma usun. Ma usun demokraatiasse ja parlamentaarsesse diplomaatiasse. Mida rohkem me teiste EL parlamendiliikmetega räägime seda sujuvam on pikas plaanis ühisosas kokku leppimine Euroopa Nõukogus.
Eesti on parlamentaarne vabariik ja riigikogu otsustab riigielu küsimused nagu põhiseadus seda ette näeb. Ministrid ja ametnikud saavad langetada otsused ikka oma pädevuse ja seadusega ette antud raamides. Heal juhul saavad nad nõu anda, aga poliitiline vastutus on parlamendil ja poliitikutel laiemalt.
ELAK kiidab heaks või muudab seisukohti parlamendi nimel ja need on valitsusele siduvad. Seda juttu, et mitte kunagi mitte midagi muuta ei tohi, keeldusin ma lihtsalt kuulamast. Eesti peab seisma oma huvide eest Euroopa Liidus ja igal pool mujal.
Hea uudis on see, et meie poliitikud, diplomaadid ja ametnikud seisavad meie rahva ja riigi huvide eest Brüsselis järjest kindlameelsemalt, aga samas konstruktiivselt. See muutus on tulnud paari viimase aastaga. See uus lähenemine on tuntav ning ma väga loodan, et pöördumatu.