Peeter Tali: Auvere drooni valus õppetund

Venelaste elektroonilise sõja vahenditega ära eksitatud Ukraina drooni hele laks vastu Auvere soojusjaama korstent tõi valusalt välja meie haavatavused ja avaliku sektori nõrkuse, milleks on peamiselt laiskus ja põhjendamatu enesega rahulolu. 

Keegi ei saa enam öelda, et ei teadnud või ei osanud oodata. Eesti 200 valimisprogrammis oli juba 2022 aastal Kalevipoja kupli ehk siis kihilise drooni-ja õhukaitse rajamine. See jõudis ka pärast valitsusvahetusi valitsusliidu kokkuleppesse. 

Eelmise aasta augustis kukkus ründedroon Koruste küla taha. Siis lubas kaitseminister kõlavalt, kuidas kohe saab kõik korda, hanked on välja kuulutatud või kuulutatakse kohe välja ning juba selline hulka raha on kulutatud. Enne seda oli ta lubanud, et Eesti on kaitstud ja droonid lastakse alla. Kui mitte nüüd, siis järgmisel korral kindlasti. Lubadused, kulutatud miljonid ja kohed ei kaitse meie inimesi. 

Vahet ju ei ole kui palju Ott Tänak rallit sõites kütust kulutab, tähtis kas tema ralliauto jääb üldse teele ja mitmendana lõpujoone ületab. 

Me ei saa ega tohi mõelda ja tegutseda nagu rahuajal, sest kui oleme muretud ja hoolimatud siis saab Vene sõda Ukrainas meid kodus kätte ning hammustab kannast. Või mis veel hullem, Kremli hübriidrünnakud meie kriitilise taristu, näiteks energiasõlmede vastu. Kremlit provotseerib kõige enam kaitsetus. Taristut ründav droon ei pea ilmtingimata tulema idapiiri tagant, vaid võib tulla ka näiteks merelt või isegi meie territooriumilt. 

Asjad on liikuma hakanud. Aga ikkagi on meie kõige suurem probleem rahuaegne mõtlemine ja lootus, et meil on aega veel ja et ehk ikka sõda ei tule ja ehk läheb mööda. Iseenesest ei juhtu mitte midagi ja ei lähe mööda ka, sest julgeolekuolukord maailmas ei lähe paremaks.

Kaitseväe kihiline õhukaitse kuppel ja sealhulgas droonitõrje on alates Korustest ja eelmisest augustist tohutult arenenud. Meie õhuvägi on arendanud juhtimist ja ühtlustatud tegevuse eeskirju ning korraldanud õppusi ja lihvinud drille. Pöörates erilist tähelepanu sihitamisele ja juhtimisele.

Iseasi on, et Auvere jaama ongi keeruline kaitsta, sest see on venelaste suurtükiväetule ulatuses. Uue gaasielektrijaama ehitamine Auverre on kaitseväelase vaatevinklist, kellele võidakse anda käsk seda jaama kaitsta, harukordselt rumal mõte. 

Ida-Virumaale kriitilise taristu ja ka kaitsetööstuse koondamine ei ole mõistlik. Kui seda on vaja ilmtingimata teha, siis tuleb vähemasti uus kriitiline taristu viia maa alla või kaitsta seda betooni ja rauaga maa peal. Elektri tootmine peab olema üle Eesti hajutatud. Toota on mõistlik elektrit seal, kus on tarbijad. Seepärast ongi hea plaan ehitada väikesed gaasijaamad üle Eesti. 

Pärnu vaates on suured sihtmärgid endised N. Armee baasid ehk siis Uus- Sauga ja Tammsaare, Eleringi trafod ja soojatootmine. Hea uudis on see, et Pärnu on üks neljast suurest Eesti linnadest, millele kavatseb siseministeerium droonikaitse rajada. 

Õhuvägi on teinud võimaluste piirides väga head tööd. Nõrgad kohad meie võimalustes ja juhtimisahelas on jätkuvalt hanked ja õigusruum.

Riigisekretär Keit Kasemets on saatnud kooskõlastusele seaduseelnõu, millega laiendatakse drooniseire ja -tõrje reegleid. See eelnõu muudab paindlikuks, et mitte öelda teeb võimalikuks koostöö kaitseväe, politsei ja piirivalveameti ning kriitilise taristu omanike vahel eesmärgiga maandada riskid ja tõrjuda droonirünnakud. Minister Pevkur saatis kooskõlastusele kaitseväe korralduse seaduse parandused, mis peaksid reguleerima kaitseväe lahingvalvet, sest klassikalist sügavat rahuaega enam ei ole. 

Ootame kannatamatult eelnõusid Riigikokku.

Otsuse eest lükata määramatult edasi uute jalaväe lahingumasinate ostmine ja kasutada selleks planeeritud 500 miljonit eurot hoopis droonisõja võime arendamisesse tuleb kaitseministrit kiita. See otsus ei sündinud muidugi poliitilise ja avalikku surveta. 

Eleringi teade alajaamade trafode füüsilisest kaitsmisest raudbetooni ning muude vahenditega on samuti aja ja otstarbekohane. Seda enam, et kümned miljonid on isegi eelarves selle jaoks olemas. Nüüd oleks hädasti vaja ka kuidagi plaanidest tegudeni jõuda. Aga kuidas on lood teiste elutähtsate teenuste osutajatega? 

Oleme liiga kaua kulutanud aega enesega rahulolule ja poliitilisele ilukõnele, et mitte öelda silmamoondusele. Ilmselgelt peab riigikaitsekomisjon veel nõudlikumalt küsimusi küsima ja rakendama veel järjekindlamalt põhiseaduslikku parlamentaarset kontrolli.

Elanikkonnakaitse algab igast inimestes, majapidamisest, tänavast, linnaosast, omavalitsusest ja siis on kuskil keskvalitsus. Ohuteavitussüsteem vajab parandamist, aga väga hea, et see on olemas. Kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi valitsemisalad töötavad läbi ohuteavituse valusad õppetunnid ning viivad sisse protseduuridesse sisse parandused. Selles ei ole mingit kahtlust. 

Igaüks peab ise kõigepealt läbi mõtlema kuidas ja mida teha. Kui ma Raekülas ohuteavituse saan, siis ei ole mõtet paanikasse sattuda, sest tõenäoliselt ei ole Raeküla venelaste sihtmärk. Halvemal juhul lähen kivist kõrvalhoonesse, sauna klaasaknata leiliruumi või veel halvemal juhul keldrisse. 

Kalevipoja kuppel ei ole võimatu müüt vaid kujundlik Eesti ambitsioon tagada elanike ja elutähtsa taristu mitmekihiline kaitse õhurünnakute eest. Osa sellest on meil täna olemas, osa alles arendamisel ja osa toetub liitlastele.
Kõige alus on seire, varajane hoiatus olukorrateadlikkus ja sihitamine. Eesti õhuruumi jälgivad radarid on integreeritud NATO õhu‑ ja raketikaitse süsteemi. 

Meil on olemas ultralühimaa õhutõrje, ehk siis 12,7 kuulipildjujad,23-mm õhutõrjekahurid, õhutõrjeraketid Piorun ja Mistral. Õhutõrjeks saab kasutada ka jalaväe lahingumasinaid CV 9035, aga need ehitatud ikkagi soomusmanöövriks. 

Keskmaa õhutõrjesüsteem IRIS‑T SLM suudab mõjutada sihtmärke kuni umbes 40 kilomeetri kaugusel ja 20 kilomeetri kõrgusel ning võimaldab reaalselt kaitsta piirkondi ja taristut, mitte ainult üksikuid objekte. Liitlaste hävitajad pakuvad õhuturvet. Aga juba kirjutab reformierakonna üks juhtivad julgeoleku asjatundjaid Eerik-Niiles Kross, et meile on vaja oma, soovitavalt Rootsi ehitatud, hävituslennukeid. 

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo räägib üha kindlamas kõneviisis ballistiliste rakettide tõrje võime loomisest. Mingit mõtet osta kokku mürsuhunnikuid, kui see kallis arsenal on õhulöökidega hõlpsalt hävitatav. Lisaks õhudomeenile peame rääkima meresõja võime arendamisest. Täna oleme meredomeenis kriisiajal vägagi haavatavad. Kriisi, mitte sõja ajal. Sõjas on kõik lihtne – mineeri ja uputa. 

Sõja jõhker olemus ei ole muutunud aga sõda ise on. Ukraina Sõjapidamise uus reaalsus toob esile drooniohu. Eesti arendab droonide avastamise ja tõrje, kuid ühtset üle‑riigilist droonitõrjevõrku veel ei ole. rindel on otseselt või kaudselt 90% kaotustest seotud droonisõjaga.

Oleme taas olnud liiga aeglased Ukrainast õppima. 

Kaitseväes on loodud küll tulevikuvõime väejuhatus olukorra parandamiseks, aga see võinuks juhtuda palju varem. Õnneks on näiteks Kaitseliidu Pärnu malevas droonisõja entusiastid, kes seda võimet pärselt arendavad ja näiteks Kuperjanovi pataljon integreerib droonisõda jalaväe drillidesse. 

Kaitsevägi peab arendama droonisõja ja droonitõrje võimet ning kasutama ära Eesti teaduse ja tööstuse potentsiaali ning võtma üle Eesti kaitsetööstuse startuppide nutikad lahendused eesmärgiga saavutada ülekaaluka vastase ees tehnoloogiline ülekaal. Ehk kui Vene sõdureid on liiga palju ühe meie sõduri kohta, siis paneme robotid neid tapma.

Oma kaitsetööstuse arendamine toob Eestisse tehnoloogiasiirde ja tagab hädavajaliku varustuskindluse. Omaette küsimus on, et kui palju me raha riigist välja viime ja kui palju raha jääb meie rahvamajandusse. Aga see on üks teine poliitiline arutelu.

Kõige parem lahendus mõnusa elu juurde tagasi pöördumiseks oleks Vene sõja lõpp Euroopas, aga paraku ei paista selle sõja lõppu ja maailmarahu veel mitte kuskilt.