Lauri Hussar: Tartu rahu näitab teed ka Ukrainale

Kui president Lennart Meri nimetas Tartu rahu Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, pidas ta silmas eelkõige seda, et just see leping avas Eestile tee rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva ja suveräänse riigina. 106 aastat tagasi Tartus sõlmitud rahu lõpetas Venemaa agressiooni meie rahva vastu. Kuid sageli unustatakse, et Eesti on üks väheseid riike, kes on ajaloos sõdu alustanud Venemaaga saavutanud rahu oma tingimustel.

See ei olnud juhus ega ime. Selleks tuli täita kolm otsustavat tingimust.

Esiteks pidi Eestil olema usutav sõjaline võimekus – ja see oli olemas. Kogenud väejuhid, kiiresti ja tõhusalt läbi viidud mobilisatsioon ning väljaõpe, liitlastelt saadud relvastus ja olemasoleva varustuse nutikas kasutamine võimaldasid agressioonile vastu seista. Teiseks mängisid suurt rolli majandussanktsioonid. Nõukogude Venemaa oli majandusblokaadi tõttu sattunud äärmiselt raskesse olukorda. Kolmandaks oli Eesti jaoks määrava tähtsusega liitlaste toetus – Ühendkuningriigi laevastik ning Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlikud. Meie kõrval võitlesid ka kohalikud baltisakslased ning eestimeelsed venelased. Vabadussõja sümboliks on jäänud Julius Kuperjanov, üks meie kangelastest ja märtritest.

Samas ei olnud Eesti iseseisvuspüüdlused Lääneriikidele sugugi iseenesestmõistetavad. President Woodrow Wilsoni kuulsad 14 punkti, mis kuulutasid rahvaste enesemääramisõigust impeeriumite varemetel, ei leidnud üksmeelset toetust. Ei Suurbritannia ega Prantsusmaa olnud huvitatud rahulepingust Venemaaga, vaid pigem bolševismivastase sõja jätkumisest. Seetõttu anti Eestile sõjalist abi täpselt niipalju kui vajalik, kuid diplomaatilist tuge rahu sõlmimiseks sisuliselt ei pakutud.

Sellest hoolimata ajas Eesti iseseisvat ja sihikindlat diplomaatiat. 2. veebruaril 1920 kirjutasid Jaan Poska ja Adolf Joffe alla lepingule, millega Venemaa loobus igaveseks ajaks pretensioonidest Eesti territooriumile. Seda dokumenti tunneme Tartu rahuna.

Täna näeme, et sarnane muster on võimalik ka Ukraina ja Venemaa sõja lõpetamiseks. Ukraina on suur riik, kuid Venemaa rahvaarv on ligi kolm korda suurem. Ka relvastus ei ole olnud tasakaalus. Usaldades USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia julgeolekugarantiisid, loovutas Ukraina Budapesti memorandumi alusel kogu oma tuumarelvastuse Venemaale. Tagantjärele tarkuses oli see saatuslik viga. Venemaaga saab pidada läbirääkimisi üksnes jõupositsioonilt.

Mida peaksime sellest järeldama, kui soovime liikuda püsiva ja õiglase rahuni?

Esiteks peab Ukraina saama liitlastelt otsustavat ja piisavat abi. See rahvas, kellele Kreml kavandas vaid mõnenädalast sõda, on pidanud vastu juba aastaid. Selline vastupanu väärib tingimusteta toetust. Lähtudes rahvusvahelisest õigusest ja riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttest, tuleb nõuda Vene vägede täielikku väljaviimist kogu Ukraina territooriumilt.

Teiseks peab rahu sisaldama mehhanisme, mis hoiavad ära uue agressiooni. See tähendab rahuvalvet, julgeolekugarantiisid ning agressori vastutust tekitatud kahjude eest. Tartu rahu järgi kohustus Moskva maksma Eestile 20 miljonit kuldrubla. Täna veel ikka arutame oma Euroopa liitlastega Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtmist Ukraina ülesehitamiseks. Just see samm oleks ühtaegu õiglane ja tõhus – aidates kannatanud Ukrainat ning tuletades agressorile meelde vastutust.

Tartu rahu ei ole üksnes ajalooline dokument. See on meeldetuletus, et ka Venemaaga on võimalik saavutada rahu – kuid ainult siis, kui vabadust kaitstakse, liitlased püsivad ühtsed ja agressioonil on hind. See tee on täna sama selge Ukrainale, kui ta oli Eestile 106 aastat tagasi.