Hendrik Johannes Terras: toidujulgeolekust ja konservidest

Kui me peame vajalikuks 14 päeva varu kogu elanikkonnale, siis tuleb seda ka rahastada ja kokku leppida, kuidas seda kasutatakse. Põhjendatud on kaaluda Eesti varude keskuse toomist regionaal- ja põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse, kirjutab Hendrik Johannes Terras.

Ukraina sõda on õpetanud, et seal, kus tootmine ja logistika pidasid vastu, jõudis toit inimesteni ka siis, kui varud olid napid. Seal, kus tootmine seiskus, ei aidanud ka täis laod. Toit ei teki kriisi ajal riiulile. Keegi peab selle enne valmis tegema.

Riigikontrolli raport Eesti toiduvaru kohta räägib varust, toidust, mis on kokku lepitud ja hoitakse valmis. Riigil on aastaid kehtinud eesmärk tagada kogu elanikkonnale 14 päeva toiduvaru. Selle eesmärgi täitmiseks ei ole tehtud vajalikke rahastamisotsuseid ja eesmärki ei ole ka ametlikult muudetud. Nii ongi paberil üks number, tegelikkuses teine ja avalikkusel on põhjust küsida, kes vastutab ja kuidas see päriselt toimima peaks.

Eesti varude keskus on selles raamistikus teinud seda, mida on võimalik teha olemasolevate vahendite ja turu pakkumisega. Nn vahe-eesmärk, toiduvaru kümnele protsendile elanikkonnast 30 päevaks, ei ole sündinud kapriisist. See on olnud praktiline lahendus olukorras, kus riiklik eesmärk, eelarve ja turu võimalused ei ole omavahel kooskõlas. Varu suurus ei teki soovist, vaid arvestusest, kui palju on võimalik kokku leppida, kui kaua see kestab ja kui paljusid inimesi sellega reaalselt katta saab.

Sellest algabki suurem arusaamatus. Toidujulgeolekut kiputakse käsitlema nagu laoarvestust, justkui oleks küsimus selles, mitu pakki on “kusagil olemas”. Tegelikud küsimused on teistsugune: kas kriisi ajal on olemas toimiv ahel, mis võimaldab toitu toota, töödelda ja inimesteni viia? Kas tootjal on tooraine ja sööt? Kas tööstusel on elekter ja tööjõudu? Kas logistika toimib? Kas jaekaubandus suudab avatuna püsida ja müüki korraldada ka siis, kui tarneahelad on häiritud?

Kui seafarm on kinni pandud, ei teki liha juurde. Kui tehas seisab, ei muutu vili jahuks ega jahu leivaks. Kui logistika katkeb, ei jõua toit inimesteni ka siis, kui see on “paberil olemas”. Seepärast algab toidujulgeolek isevarustatuse tasemest, mitte loosungist, vaid reaalsest võimest katta kriisi ajal põhivajadused oma tootmise ja toidutööstuse toel. Varu on vajalik, aga varu ei asenda tootmist.

Teine oluline koht on kasutuselevõtt. Kriisis ei loe ainult “maht”, vaid kiirus ja korraldus, kuidas jõuab toit abivajajani, kes teeb otsused, milline on jaotus, milline on koostöö omavalitsustega. Viimastel aastatel on astutud ka praktilisi samme, näiteks kriisipoodide võrgustiku arendamine ja ettevõtetega kokkulepped, mis põhinevad rotatsioonil ehk kaup on ettevõtete ladudes, see liigub tavapäraselt müüki ning asendub uuega. Nii välditakse raiskamist ja hoitakse valmisolekut elus, mitte paberil.

Aga riigikontrolli põhisõnum jääb. Eesmärk, rahastus ja vastutus peavad omavahel klappima. Kui meil on riiklikult otsustatud siht, siis peab olema ka riiklikult otsustatud rahastus. Ja kui siht on muutunud, peab see olema ametlik ja läbipaistev, mitte “vaikimisi”.

Just nüüd, kui pannakse paika järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi (2028+) valikuid, tehakse sisuliselt otsus ka Eesti toidujulgeoleku kohta. Kui Euroopa Liidu põllumajandusraha ja investeeringud ei jõua tootmisse ja töötlemisse, vaid hajuvad mujale, siis väheneb meie enda võime kriisis ise hakkama saada.

See raha ei ole “sektoritoetus” kitsas mõttes. See on osa riigi toimepidevusest: tootmisvõimekus, töötlemine, bioturvalisus, energialahendused, kriisikindel logistika. Kui need lülid nõrgenevad, ei ole kriisi ajal piisavalt midagi, mida varuda, ümber suunata või kiiresti juurde toota.

Kolmas aspekt on juhtimine. Praegu on toidujulgeoleku poliitika ühes valitsemisalas ja varude operatiivne juhtimine teises. Koostöö toimib, aga vastutus on hajus. Hajus vastutus tähendab enamasti aeglast otsustamist, eriti siis, kui on vaja teha rahalisi ja strateegilisi valikuid, mitte lihtsalt “jätkata senisega”.

Seepärast on põhjendatud kaaluda Eesti varude keskuse toomist regionaal- ja põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse. Mitte ametnike liigutamiseks, vaid vastutuse koondamiseks. Tootmine, töötlemine ja varud peavad olema ühe laua taga, ühe juhtimisloogika all ja ühe eesmärgi teenistuses. Siis on võimalik ka päriselt vastutada ja vajadusel otsuseid teha.

Riigi tegevusvaru jääb vajalikuks. Aga ausalt, kui me peame vajalikuks 14 päeva varu kogu elanikkonnale, siis tuleb seda ka rahastada ja kokku leppida, kuidas seda kasutatakse. Kui me leiame, et realistlik lahendus on teistsugune, tuleb see samuti ametlikult välja öelda ja siduda rahastuse ning vastutusega.

Valik on lõpuks lihtne: kas me räägime edasi numbritest paberil või teeme toidujulgeoleku otsused päriselt ära. Toidujulgeolek algab põllult, lautadest ja tehastest. Konserv võib aidata, aga riiki üksi ta ei toida.