Eestile on kombeks üks president korraga!
Toomas Uibo, Eesti 200 fraktsiooni esimees
Eestile on kombeks üks üks president korraga! See Lennart Meri lause 90ndate aastate algusest heliseb paljude peades, kui riik hakkab endale uut mesilasema otsima, kes tihtipeale osutub hoopis meessoo esindajaks. Õnneks mitte alati. Aga see Meri lause johtus ikkagi segadusest nii presidentuuri kui ka üldise riigikorralduse vaatest, sest me alles õppisime, et kuidas see demokraatia ikkagi käib.
See kuidas demokraatia detailides täpselt käib on ju lõpuks ka kokkuleppeline ja selle leppe oleme ühiselt sõnastanud ja sellele truudust vandunud oma Põhiseaduse kaudu. Sestap on paslik ka täna, presidendi otsingute alguses, seda endale meelde tuletada.
Huvitav on siinkohal kindlasti fakt, et presidendi kandidaadi saavad üles seada vähemalt 21 riigikogu liiget. Ehk siis kokku saaks maksimaalselt esitada 4 kandidaati, eeldusel, et iga liige toetab ainult ühte. Osa rahvast soovib presidendi otsevalimisi, aga Põhiseadus tuleb praegu vahele ja see diskussioon tuleb vähemalt sel korral edasi lükata. Aga kes teab, mis kunagi saab.
Kuidagi on elus nüüd nii läinud, et olen riigikogu vanematekogu liige ja arutan koos tähtsate isikutega seda, et kes võiks olla Eesti järgmine president. Täna oli siis juba teine sellelaadne koosviibimine. Kui seni on arutatud protseduurikat ja ajakava, siis täna tõi Isamaa lauda ka esimese nime, kelleks on istuv president Hr. Karis. Reinsalu küsis alustuseks kõigilt, et kas keegi välistab Karise jätkamise. Kõigi vastus oli eitav, mis viis isamaalase mõttelõnga väga käänulisi teid pidi sinna, et ju on siis kõik valmis ka Karisele oma hääled andma. Muidugi kandidaadi mitte välistamine ja häälte andmine on kaks väga erinevat asja, möönsin ma, ja seda tegid ka ülejäänud.
Seejärel otsustati, et igati asjakohane ja viisakas oleks alustuseks Kariselt endalt küsida, et kas ta on üleüldse valmis jätkama. Riigikogu esimees sai ülesandeks see välja uurida. Seni oleme lugenud presidendilt suht krüptilisi mõtteid sel teemal. Aga selge on see, et kui enamuse soov on leida täna parim võimalik kandidaat (mis iganes see siis ka tähendab) ei piisa minu meelest ühest kandidaadist. Koosviibimisel rõhutas üks erakond, et nende huviks on valida tugev Põhiseaduse valvur. Ülimalt sümpaatne ja tark inimene selleks oleks ju näiteks Ülle Madise. Ka Allar Jõks on selles kategoorias kõva tegija. Mõni teine soovib näha tugevat välispoliitika asjatundjat, head suhtlejat ja suure kontaktvõrgustikuga inimest, kelleks sobiks näiteks Jonatan Vseviov. Tugevaid kandidaate on kindlasti veel. Kas see õige on Hr. Karis – seda on täna võimatu öelda, kui eesmärk on otsida parimat ja seda Põhiseadusest lähtuvalt, mida soovitas alati ka Lennart Meri.