Diana Ingerainen: Eesti tervishoid vajab kvaliteedisüsteemi

Diana Ingerainen, Riigikogu liige (Eesti 200)

Tervishoid ei kuulu paraku teemade hulka, mida Toompeal igapäevaselt sisuliselt arutatakse. Aeg-ajalt kostub nurinat pikkade ravijärjekordade üle või kritiseeritakse arste. Kui aga küsida, mis pikkade ravijärjekordade taga tegelikult peitub, jääb arutelu sageli emotsioonide tasemele – faktid puuduvad.

Tervishoid tundub iseenesestmõistetav, kuni tekib küsimus, kas abi on piisav ja kas abi antakse õigel ajal. Iga päev tehakse Eestis tuhandeid arstivisiite, uuringuid, analüüse ja diagnoose. Tervishoius liiguvad suured rahad, ootused on kõrged ning andmeid tekib meeletus koguses. Küsimus on aga lihtne: kuidas me teame, et ravi on õigeaegne, õiges kohas ja annab soovitud tulemuse?

Sellele küsimusele vastamiseks ongi vaja tervishoiu kvaliteedisüsteemi.

Perearsti pilk süsteemi seest

Olen töötanud perearstina ja perearstikeskuse juhina üle veerandsajandi. Perearsti töö ei tähenda ainult patsientide vastuvõtmist. Suur osa tööst on korralduslik: patsientide suunamine eriarstidele, koostöö haiglatega, pereõdede töö korraldamine, praksise ligipääsetavuse tagamine ja teenuste kvaliteedi tagamine.

Kui ma noore perearstina alustasin, oli mulle suureks toeks teiste perearstide kogemus, mis koondus Eesti Perearstide Seltsi. Meie eriala on Eestis väga noor – peaaegu sama vana kui taasiseseisvunud Eesti. Peremeditsiin on arenenud kiiresti ja see on toonud kaasa ka ebaühtluse.

Kui mõnes perearstikeskuses lahendatakse kuni 80% patsientide tervisemuredest, siis teistes jääb see näitaja umbes 30% juurde. See tähendab, et suur osa patsientidest liiguvad edasi teistesse teenustesse või et nende mured jäävad üldse lahendamata.

Kuidas sellist erinevust mõõta? Kuidas hinnata perearstikeskuste kvaliteeti?

Eesti oma kvaliteedisüsteem

Selle küsimuse lahendamiseks loodi 2006. aastal koostöös Eesti Perearstide Seltsi ja Tervisekassaga perearstide kvaliteedisüsteem (PKS).

Alguses hinnati PKS-s, kuidas toimib laste ja krooniliste haigete ennetus ja jälgimine. Hiljem lisandus perearstikeskuste organisatsioonilise võimekuse hindamine,  näiteks millised on pereõdede töötingimused, keskuse ligipääsetavus ja ka perearsti meeskonna liikmete pädevused.

See süsteem ei sündinud ministeeriumi kabinetis vaid rohujuure tasandilt. Selle algatasid perearstid ise, sest mõistsid, et erinevates keskustes pakutavate teenuste kvaliteeti tuleb mõõta. See on loonud aluse teadlikumale ja ühtlasemale perearstiabile üle Eesti. Tänaseks osaleb kvaliteedisüsteemis enamik perearstikeskusi ning heade või väga heade tulemuste saavutanud meeskondade arv on kasvanud. Kui kümnendi alguses said kvaliteeditasu vaid mõned sajad praksised, siis viimastel aastatel on see number ulatunud üle 600 perearstimeeskonna.

See tähendab, et kvaliteedi mõõtmine ei ole jäänud paberile – see on päriselt muutnud perearstikeskuste praktikaid ning kannustanud osutama veelgi paremat teenust esmatasandil.

Kvaliteet ei sünni juhuslikult

Tervishoiu kvaliteet ei kujune iseenesest. Selleks on vaja selgeid kokkuleppeid, usaldusväärseid andmeid ja nende järjepidevat analüüsi. Praktikas pole see sugugi lihtne – keeruline on otsustada, milline tase on piisav ja kas leppida sellega, et perearstikeskuste võimalused ja teenused on erinevad.

Määrustega kehtestatud nõudeid nagu ruumide suurus või vajaliku aparatuuri olemasolu, on suhteliselt lihtne kontrollida. Palju keerulisem, kuid sama oluline, on hinnata seda, kuidas on tagatud patsiendiohutus või kui järjepidev on ravi. Ometi on just patsiendiohutus ja ravi järjepidevus need, mis näitavad, kuidas süsteem päriselt toimib.

Seetõttu peab kvaliteedisüsteem arenema koos tervishoiuga.

Külmkapi põhimõte

Tervishoiu kvaliteedisüsteemi vajalikkust võib selgitada lihtsa näitega.

Peaaegu igas kodus on külmkapp. Me ei mõtle enam ammu sellele, kuidas selleni jõudsime, kuid teame, et külmikus peab olema temperatuur 2–5 kraadi. Ei ole vahet, kas külmkapp asub köögis, esikus või elutoas – nõuded on alati samad.

Sama ootame ka tervishoiult.
Ükskõik, kus inimene Eestis arstiabi saab, peaks kvaliteet olema sama.

Meditsiini edu ja uus väljakutse

Kolmkümmend aastat tagasi, kui alustasin arstina, oli kasutusel umbes poole vähem ravimeid kui täna. Diagnostika on muutunud täpsemaks, ravivõimalused paremaks ja tehnoloogia areneb kiiresti.

Meditsiini edu toob aga kaasa uue küsimuse: kas õige abi jõuab kõigi abivajajateni õigel ajal ja õiges kohas?

Tervishoius tegutsevad väga erinevate huvidega osapooled: patsiendid, arstid, Tervisekassa, perearstikeskused, haiglad, apteegid ja ka erinevad tehnoloogiaettevõtted. Igaüks vaatab süsteemi oma vaatenurgast.

Seetõttu vajame ühist kokkulepet – kuidas kvaliteeti mõõta ja kuidas mõõtmise süsteemi laiendada kogu tervishoiu süsteemile Eestis.

Aeg on järgmine samm teha

Eesti perearstide kvaliteedisüsteem oli 2006. aastal julge ja õige samm. See näitas, et kvaliteedi mõõtmine ei ole karistus, vaid võimalus tervishoiuteenuseid paremaks muuta.

Täna, peaaegu kakskümmend aastat hiljem, seisame uue küsimuse ees:
kas suudame luua kogu tervishoidu hõlmava kvaliteedisüsteemi, mis ühendab esmatasandi, haiglad ja patsiendiohutuse?

Sest nii nagu igas kodus on külmkapp, peab ka iga tervishoiu teenuse osutaja juures olema tagatud kvaliteetne teenus kõigile inimestele. Ilma selleta ei tea me tegelikult, kui hästi meie tervishoid toimib ja kui otstarbekalt on kulutatud tervishoiusüsteemi suunatav raha.