Liisa Pakosta: valed Ukraina kohta mürgitavad juba paljude meeli. Ebamugavus ei tohi viia meid vaikimiseni

Tänavuse inimõiguste aastakonverentsi moto pärines juudi kirjanikult, Nobeli laureaadilt Elie Wieselilt: «Neutraalsus toetab rõhujat. Vaikus julgustab piinajat.» Wiesel jõudis läbi isiklike läbielamiste veendumuseni, et kõige suurem patt ei ole vihkamine, vaid ükskõiksus. Tema teos «Öö» on üks 20. sajandi mõjukamaid holokausti mälestusmärke – napp, raputavalt valus ja erakordselt aus. Raamatu tekst kaotab kohe distantsi loo ja lugeja vahel, surub ta vahetu läbielaja kogemusse.

Elie Wiesel sündis 1928. aastal Rumeenia Karpaatides Tisza jõe kaldal, Sighetu Marmației linnas. Teisel pool jõe kallast on juba Ukraina. 1930. aastate lõpus oli 30 000-suuruses linnakeses juute 39 protsenti. Ja siis 1944 – kõik juudid on linnast küüditatud või hävitatud. Tänapäeval elavad selles linnas vaid üksikud juudi rahvusest inimesed.

«Öö» räägibki Wieseli isiklikest üleelamisest vahetult kogetust. Aastakümneid peale «Öö» esimest väljaannet kirjutas Wiesel teose kordustükile uue eessõna. Lause sellest: «/…/ kui natsid Saksamaal võimule tulles püüdsid esialgu rajada ühiskonda, kus juute enam ei oleks, siis lõpuks oli nende eesmärgiks jätta endast maha varemeis maailm, kus juute ei oleks mitte kunagi olnudki.» See võinuks juhtuda, kui maailm oleks jäänudki ükskõikseks. Kas see tsitaat aga ei kõla õõvastavalt sarnaselt tänase Venemaa retoorika ja käitumisega Ukraina ja ukrainlaste suhtes?

«Kus neid ei oleks mitte kunagi olnudki»

Ükskõiksuse hinda on täna näha Ukrainast. Liiga kaua – valusalt ja mõistmatult kaua – on maailm on olnud selle suhtes ükskõikne. Venemaa agressioonisõda Ukrainas on kestnud juba 12 pikka aastat. Käivitus see sõjalise operatsiooniga Krimmis, kohe peale taliolümpiamängude lõppu Sotšis. Rahvusvaheline protest Venemaa tegevuse vastu oli hambutu, praktiliselt tühine. Meeleldi neelati alla Moskva ette sokutatud konks, et Ukrainas käib kodusõja-nimeline konflikt. Vaikimine oli see, mis viis Moskva laiaulatusliku sõja vallandamiseni Ukrainas ja okupeeritud aladel läbiviidava ukraina rahva genotsiidini. Sellest sõja verisema etapi algusestki täitus nüüd neli aastat.

Ukraina oli enne sõda pindalalt Euroopa suurim riik ja rahvaarvult viies. Praeguseks on okupeeritud umbes 20 protsenti Ukraina territooriumist. See on enam kui kaks ja pool Eesti pindala. Vähemalt kolmandik ukrainlastest on pidanud sõja jalust oma kodust ja kodumaalt põgenema, sadu tuhandeid on tapetud või küüditatud. Silmade kinni pigistamine tegelikkuse ees on maailmas jätkuv probleem.

2021. aastal avaldatud valeajaloolises essees «Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest» deklareeris Venemaa juht Vladimir Putin, et ukrainlased ja venelased on üks rahvas, Ukraina riiklus kunstlik looming Vene ajaloolisel territooriumil ja ukraina identiteet välisjõudude projekt Moskva nõrgestamiseks.

Täna korduvad juba iga päev jutud ukrainlastest kui vene rahvuse harust ja ukraina keelest kui vene keele murdest. Kultuurivargused on jõudnud isegi teatmeteostesse. Ivan Poddubnõi ei ole ju tegelikult vene maadlusatleet, Mõkola Gogol ei ole vene kirjanik, Kazimir Malevitš, Volodõmõr Tatlin ja Oleksandra Ekster ei ole vene avangardistid jne. Aga just vene kultuuri esindajatena tutvustatakse neid mitte ainult Venemaal, vaid ka enamikus lääne allikates.

Tõe ebamugavus ei tohi viia vaikimiseni

«Ei olevat need asjad seal nii hullud midagi, pole koonduslaagreid, venelased taastavad ja ehitavad uusi maju,» kõlab sageli ka Euroopa meedias ja mitte ainult Kremli trollisõltlaste poolt võimendatuna. Tõest vaikitakse: ukrainlaste olukord on surnuks külmumiseni hull, on filtratsiooni- ja koonduslaagrid, ukraina lapsi röövitakse ja viiakse Venemaale, maju ehitatakse okupantidele, sisserändajatele, kollaborantidele, venestajatele. Toimub plaanipärane, jõhker etnotsiid. Inimese rahvusliku kuulumise, keele ja kultuuri alavääristamine on sadistlik ja ränk inimõiguste rikkumine.

Aleksander II ja Valujevi ringkiri ning Emski ukaas, Stalin ja holodomor, Putin ja militaarne mõrvatöö. Väga jõhker gradatsiooniline rida ukraina rahva ja kultuuri hävitamiseks. Tülgastavalt eesmärgipärane.

Mugavusvaikimist oli aastaid ka tänase Venemaa kolonialistliku eelkäija NSVLi suhtes, mis läbinähtava küünilisusega kuulutas inimõigused «riiklikuks siseasjaks». Nii ei hääletanud NSVL ka koos mõne oma sõltlasriigiga 1948. aastal aastal ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni poolt. Need ei sobinud. Teatud küljest vaadatuna – isegi ausameelne, tegelikkust arvestav suhtumine.

Oma tõelist olemust ja sihipärasust on Venemaa demonstreerinud nüüdki avalikult: 2007 – Putini kõne Müncheni julgeolekukonverentsil, 2008 – agressioonisõda Gruusias, 2014 – Ukraina sõja algus, Krimmi annekteerimine, 2015 – sõjaline sekkumine Süürias, 2022 – täiemahulise sõja algus Ukrainas.

Peame eneselt küsima: «Kuhu on kuritegelik režiim teel, kui me ei tee kõik tema pidurdamiseks?» Samavõrd oluline on ka küsimus: «Kuhu oleme ise teel, kui me ei tee kõik võimaliku Venemaa kuritegeliku režiimi pidurdamiseks?»

Ja jälle meenub siinkohal Elie Wieseli «Öö».

Ei tohi vaikida Ukraina laste küüditamisest Venemaale, mis on plaanipäraselt kalkuleeritud demograafiline ja ideoloogiline ettevõtmine. Tõeliselt valus on tunnistada rahvusvaheliste organisatsioonide võimetust sundida agressorriiki Venemaad isegi mitte lastega seoses rahvusvahelise õiguskaitsega koostööd tegema. Paljud üleilmsed spordiliidud aga rõhutavad samal ajal – ja mitte edutult –, et agressorriigi sportlaste eemale jäämine suurvõistlustest rikkuvat nende inimõigusi. Samal ajal tühistati ukraina skeletonisõitja võimalused olümpiamängudel osaleda, põhjuseks tema kiivrile kleebitud valusalt ausad pildid agressori tapetud sportlastest. Ühiskonnas ei tohi tekkida tunnet, et äkki ongi säärased otsused põhjendatud ja õiged.

Venemaast ei ole saanud ainult NSV Liidu kohustuste ja õiguste juriidilist pärijat, vaid ka oma eelkäija šovinistliku mentaalsuse, kuritegeliku olemuse ja käitumise edasikandja. Kuritegelik järjepidevus on järjepidevuse kõige kohutavam ilming.

Ja kui Venemaa propaganda teatab, et maailmas kasvab natsiideoloogia ja levivad natsimeeleolud, on neil äraspidisel kombel õigus. Ainult sellega võitlema peaksid nad kodus, peegli ees seistes, see tähendab iseendaga. Venemaa ei püüa mitte ainult hävitada ukraina rahvast, vaid jätta maha varemeis maailma, kus ukrainlasi poleks nagu kunagi olnudki.

Neli aastat tagasi 24. veebruaril hoogustunud Venemaa agressioon Ukrainas on meid, eestlasi, mõjutanud määral, mida me praegu ise ei oska hinnata. On seletamatult valus, et see kuupäev langes kokku meie riigi kõige olulisema püha, Eesti Vabariigi sünnipäevaga. Selle kuupäeva kokkulangevusele viidates tunneme endid mitmes mõttes hapra ja heitununa. Aga kindlasti muutis neli aastat tagasi toimunu meie endi mõistmist Eesti vabadusest, selle kestmisest ja kaitsmisest. Muutus meie endi arusaam 24. veebruarist kui Eesti Vabariigi omariikluse tähtpäevast ja selle tähendusest.

Süvenes mitte ainult solidaarsus ukraina rahvaga, vaid ka selgem äratundmine: vaikimine ja ükskõiksus on hukutee.