HENDRIK JOHANNES TERRAS: Miks peaks tallinlane kinni maksma tühjad bussid Võrumaal?

Kalle Muuli süüdistab valitsust küünilisuses, sest julgeme tunnistada karmi tõde: tasuta asjade pidu on läbi. Mõistan opositsiooni soovi kaitsta populaarset loosungit, kuid riigimehelikkus tähendab julgust lõpetada enesepettus ka siis, kui see on valus.

Me oleme ehitanud süsteemi, mis särab väljast sildiga «tasuta», aga mille fassaadi taga laiutab 70 miljoni eurone auk ja vananev bussipark. Muuli soovitus jätkata vanaviisi – mitte küsida reisijalt sentigi ja loota, et raha tekib «kuskilt» – viib vääramatult liinide massilise sulgemiseni. See ei ole küünilisus, see on reaalsus. Küüniline on lubada tasuta sõitu bussile, mida varsti enam ei tule.

Vaatame korraks loosungitest kaugemale, Eesti maaelu tegelikkusele otsa. Meie maapiirkondi iseloomustab hajaasustus ja vananev rahvastik. See on käivitanud ahela: kui väheneb inimeste arv, lahkuvad ka erateenused – poed, pangad, meelelahutus –, ja töökohad koonduvad suurematesse keskustesse.

See tähendab, et teenused ja töökohad on inimesest kaugemal kui varem. Maainimese liikumisvajadus ei ole kadunud, vaid drastiliselt suurenenud. Kuna ühistransport ei ole suutnud nende kiirete muutustega sammu pidada, ongi inimesed sunnitud istuma autosse. Juba praegu tehakse üle poole igapäevastest liikumistest autoga ja see osakaal kasvab. Samal ajal sõidavad bussid jäikadel liinidel tühjalt ja neelavad üha rohkem raha. Ühistranspordireformi eesmärk ei ole kedagi kiusata, vaid see nõiaring murda. Eesmärk on tagada maapiirkonna elanikele ligipääs töökohtadele ja koolile ka siis, kui neil autot ei ole.

Siinkohal jõuame sotsiaalse õigluseni, mida Muuli kilbile tõstab. Tasuta transporti ei ole olemas. See on illusioon. Võtame näiteks Tallinna elaniku. Ta elab teadmises, et tema sõit on tasuta, kuid tegelikult maksab ta selle iga kuu kinni oma tulumaksuga. Veelgi absurdsem on aga see, et seesama pealinlane maksab riigieelarvesse laekuvate maksude kaudu kinni ka maakondlikud tasuta liinid. Me oleme loonud süsteemi, kus maksumaksja tasub teenuse eest topelt, aga tarbija ei saa vastu kvaliteeti. Kas on õiglane, et õpetaja palgaraha või riigikaitse arvelt doteeritakse tühje busse, mis sõidavad valel ajal valesse kohta, lihtsalt sellepärast, et me ei julge küsida sümboolset piletiraha?