Daniel Kõiv: küll on hea olla Eestis mees

Küll on hea olla Eestis mees. Keegi ei süüdista sind selles, et Eestis on sündivus madal. Keegi ei küsi, millal perelisa tuleb, kas sa ikka jõuad oma perega piisavalt tegeleda või miks sul nii vähe lapsi on.

Palju raskem on olla naine, eriti avalikus rahvastikudiskursuses. Kui iive langeb, on süüdi naised. Küll õpitakse liiga kaua, sünnitatakse liiga hilja või on tänapäeva noorte pereväärtused „valed“. Avalikkuses lahtirullunud arutelu kumab läbi narratiivist, et naise „päris eneseteostus“ algab alles siis, kui on sündinud laps – või veel parem, mitu.

Mõtteavaldajad näevad tõsimeeli probleemina, et laste saamist ei peeta enam ühiskondlikuks kohustuseks, vaid indiviidi vabaks valikuks. See on narratiiv, mida kuuleme üha uuesti ja uuesti, vahel varjatumalt, vahel täiesti otse. Küll on üllatav, et 21. sajandi naine ei pea end ühiskonna vajadustest lähtuvalt sünnitusmasinaks. Küll on üllatav, et 21. sajandil on noorel naisel ka unistused, soovid ja võimalused.

Süüdi on naine

Eelmisel aastal ilmunud sotsiaalministeeriumi perepoliitika analüüs tunneb muret, et inimesed ei pea enam oluliseks „sotsiaalse normi laadseid ettekirjutusi“. Analüüsi on imbunud arusaam, et iibe languse põhjuseks on naiste valed väärtused – ja et just neid tuleb ümber kujundama hakata.

Selline lähenemine iseloomustab aina enam ka ajakirjanduslikku ja poliitilist käsitlust. Martin Ehala kirjutab Postimehes, et „meie rahvastikukriisi peamine põhjus on vigane väärtussüsteem /…/ tuleb taaselustada perekond“. Lea Danilson-Järg teatab, et „riigil on aeg hakata mõtlema ka pereloomega seotud väärtuste edendamisele“

Noore mehena ei oska ma seda teisiti tõlgendada, kui soovina taastada arusaam perekonnast, kus naise koht on kodus lapsi sünnitades ja mehe roll pere hoidmisel väljendub tööl käimises.

Seda enam tekitab minus kõhedust teadmine, et tänased arvajad veebiveergudel on tõenäolised otsustajad juba aasta pärast toimuvate riigikogu valimiste järel.

Mis on minu, noore mehe, roll?

Riigi koostatud perepoliitika analüüsis on palju juttu sellest, mida naised teevad valesti. Küll napib seal juttu minusuguste meeste rollist selles kõiges. Pelgalt pööratakse tähelepanu meeste madalale haridustasemele, vastutusele laste kasvatamisel ning selle mõjule sündimusele, mida käsitluses sageli ainuoluliseks peetakse.

Raportis puuduvad meetmed, mis tegeleksid meeste hoiakutega pereelu, hoolduskoormuse või soolise võrdsuse suhtes. Puudub ka arutelu haridusliku „mismatch’i“ üle — olukord, kus kõrgharitud naisel ja madalama haridusega mehel ongi keeruline õnneliku ühist elu ja pere luua.

Ei ole ettepanekuid, mis seoks meeste vastutuse konkreetsete kohustustega, näiteks vanemapuhkuse võrdse jagamisega. Riikides, kus vanemahüvitist peavad võtma mõlemad partnerid võrdselt, kaob ka tööandjate ratsionaalne eelistus meestele ja naiste karjääride süsteemne pidurdamine.

See kõik ei paista raportis olevat oluline. Oluline on hoopis see, kuidas naine võimalikult kiiresti koju sünnitama saada. Kuidas mõjutada tema väärtusi, tema ajastust, tema valikuid. Kuidas panna „õigesti“ elama. Sündivuse probleemist on saanud naiste probleem – ja seda käsitletakse üha enam moraalse, mitte sotsiaalse küsimusena.

Raha küsimus?

Eesti naiste tervise uuring näitab, et 30-49-aastased lastetud naised nimetavad peamise takistusena laste saamisel sobiva partneri puudumist. Mitte raha. Mitte toetusi. Partneri puudumist.

See ei ole juhus. Eestis on üle poole naistest kõrgharitud, meestest aga vaid umbes kolmandik. Kõrgharitud naisi on kümnete tuhandete võrra rohkem kui kõrgharitud mehi. Samal ajal on põhiharidusega mehi ligi kaks korda rohkem kui põhiharidusega naisi^[5]. See tähendab, et suur hulk naisi ei leia enda kõrvale partnerit, kellega oleks võimalik luua võrdset, turvalist ja vastutust jagavat peresuhet.

Rääkimata karjuvast soolisest väärtuslõhest. Kolmandik noortest meestest leiab, et töökohtade nappuse korral peaks meestel olema suurem õigus tööle kui naistel, pooled peavad mehi paremateks juhtideks ning veerand peab naiste osalemist poliitikas sobimatuks. See ei ole marginaalne hoiak. See on keskkond, milles noored naised teevad täna oma pereotsuseid.

Positiivse iibe tagaajamine naiste ja laste arvelt

Ma ei eita sündivuse probleemi. Küll aga eitan ma naiste ainusüüd tekkinud olukorras. Samuti eitan positiivse iibe tagaajamist naiste ja laste heaolu arvelt. Ühiskonnale kasu toov number Exceli tabelis ei tohi üle kaaluda naiste vabadust langetada otsuseid ühiskondliku surveta, perekondade toimimist võrdsetel alustel ning seeläbi ka laste heaolu.

Madala iibe diskursuses kõlavad primitiivselt lihtsad vastused — toetused pole piisavad, naised pole piisavalt motiveeritud, naised pole leidnud oma „tõelist eneseteostust“ — on loomult küünilised.

Selline suhtumine tekitab ühiskondlikku survet, mis on düsfoorne. Sisuliselt öeldakse noorele naisele, et ilma lasteta ei ole ta päris naine, ja kui ta ei sünnita, on ta ühiskonnale midagi võlgu. Tal on täitmata ühiskondlik kohustus. Sellist väärtusruumi evib EKREIKE. Taolise survega takistataksegi positiivse iibe loomulikku teket.

Tuleb tõdeda, et maailmas on riike, kus sündimus on kõrge – riigid, kus naistel on piiratud ligipääs haridusele ja kus piirid on kinni. Seal on naine jätkuvalt ühiskondlik vahend, mitte indiviid.

Laps sünnib suhtest, mitte riigi survest

Eesti sündimus ei hakka paranema enne, kui me aktsepteerime üht lihtsat tõsiasja: naine on indiviid. Naine ei ole sünnitusmasin, vahend.

Laps sünnib suhtesse. Suhtesse, kus vastutus on jagatud. Seni, kuni poliitika soodustab lahendusi, mis suruvad naised pikaks ajaks tööturult eemale, kuni teenused ei ole kättesaadavad, lasteaiakohti ja koolikohti napib ning tugivõrgustik on lünklik, ei muutu midagi.

Asi ei ole rahas. Asi on kindluses – teadmises, et sa ei jää oma lapse ja vastutusega üksi.