Tanel Tein: kas Eesti on valmis strateegiliseks maksupöördeks?

„Eesti on võitjate riik.“

Need Skeleton Technologies’i asutaja ja tegevjuhi Taavi Madiberki sõnad kõlavad täna valjemini kui kunagi varem. See pole pelgalt loosung, vaid kindel hoiak – Eesti edu sünnib sihikindlast valikust ja julgusest, mitte juhusest. Oleme juba võitnud: oma iseseisvuse, digiriigi kuvandi ja rahvusvahelise usaldusväärsuse.

Aga kas suudame võita ka järgmises lahingus – maksustrateegias, majanduses ja tehnoloogilises konkurentsis? Kui USA ja Hiina mõõdavad edu mastaabi järgi, siis Eesti tugevus peab tulema selgusest ja visioonist. Me ei saa olla suurimad, kuid me saame olla nutikaimad.

Maksud ei ole ainult numbrid Excelis. Need on tööriistad – vahendid, millega kujundame tulevikku ja seda, kelleks tahame saada. Kui soovime jääda võitjate riigiks, peame ka maksupoliitikas olema valmis tegema julgeid valikuid.

Kas Eesti maksusüsteem toetab laiemalt meie tulevikueeliste kujundamist või püüab pigem säilitada olemasolevat olukorda? Kas maksude eesmärk on üksnes õiglane kogumine või hoopis riigi strateegiliste sihtide võimendamine? Kas ettevõtete maksustamine peaks jääma ühetaoliseks või muutuma sihipärasemaks, erandeid lubavaks ja strateegiliselt suunatuks?

Eesti maksustruktuuri on aastaid rahvusvaheliselt kiidetud: see on lihtne, läbipaistev ja stabiilne. Oleme juhtinud USA mõttekoja Tax Foundationi maksukonkurentsivõime edetabeleid üle kümnendi. Kuid see hinnang lähtub eelkõige maksusüsteemi lihtsusest ja neutraalsusest, mitte strateegilisest väljavaatest – kuidas kasvatada maksubaasi, toetada teadmusmahukat ettevõtlust ja suurendada lisandväärtust. Just see arutelu on meil puudu.

Maksud kui strateegiline tööriist. Iirimaa näide

Mis oleks, kui maksud ei oleks ainult halduslik kohustus, vaid strateegiline tööriist riigi tuleviku kujundamiseks? Kuidas võiksime seaduste ja maksupoliitika abil suunata investeeringuid, tugevdada majandusharusid ja kasvatada Eesti rahvusvahelist mõju?

Iirimaa alustas oma maksureformide teekonda 1980. aastatel, kui riiki kimbutas kõrge tööpuudus, suur võlakoormus ja väljaränne. 1990. aastatel jõuti arusaamani, et väikeriik peab pakkuma midagi, mida suured ei suuda. Lahenduseks sai rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ettevõtte tulumaks (12,5%) ning sihikindel investeerimiskeskkonna arendamine, mis ei piirdunud ainult maksudega. Väga olulised olid Euroopa Liiduga liitumine, struktuurifondide kasutamine, investeeringud haridusse (eriti tehnika- ja IT-erialadel) ning inglise keel töökeelena. Keele kontekstis võib öelda, et Eestis on inglise keele oskus tänaseks heal tasemel, ning oleme olnud Euroopa Liidu liikmed alates 2004. aastast.

Aga tagasi Iirimaa juurde. 1994.aastal loodi IDA Ireland – sõltumatu investeerimisagentuur, mille ülesanne oli meelitada välisettevõtteid, pakkuda tuge ja kujundada kuvand Iirimaast kui atraktiivsest investeeringute sihtriigist. Koos ELi abivahenditega arendati taristut ja kõrgkoole ning kasvatati ingliskeelset oskustööjõudu. Fookus seati sektoritele, mis suutsid kiiresti kasvada ja rahvusvaheliselt laieneda – tehnoloogia, farmaatsia, rahandus.

Mõned valikud olid vaieldavad. Aastaid süüdistati Iirimaad ka ebaõiglases maksukonkurentsis ja agressiivses maksuplaneerimises ehk kasumi liigutamises madalama maksumääraga riikidesse. Apple’i ja teiste korporatsioonide maksumenetlused viisid ELi tasemel trahvideni ja juriidiliste vaidlusteni. Ent ükski suurim maksulaekuja ei lahkunud riigist. Miks? Sest neil oli kohaliku valitsuse ja teenindussüsteemi toetus – ja strateegiline kindlus ehk ehk ettevõtted olid juba palju investeerinud, loonud kümneid tuhandeid töökohti ja selle kõige liigutamine oleks olnud väga kulukas.

Iirimaa kasutas ettevõtte tulumaksu teadlikult strateegilise tööriistana: kehtlestati madal määr, loodi tugev investeerimisagentuur (IDA Ireland), seati fookus kiirelt kasvavatele sektoritele ja rakendati targalt EL-i fonde. Nende sammude tulemusel laekus näiteks 2024. aastal ettevõtete tulumaksuna 28 miljardit eurot, millest– 88% pärines välisettevõtetelt. Neist omakorda 10 suurfirmat, eesotsas Apple, Google ja Pfizer, andsid ligi 16 miljardit. Ainuüksi Apple’i peakontori kaudu liikus enam raha kui kogu Eesti ettevõtte tulumaks kokku. Võrdluseks veel, et Iirimaa 28 miljardit eurot maksutulu suudaks Eesti tervisekassat ülal pidada 20 aastat, ilma et Eesti kodanikud peaksid sinna oma makse panustama.

Tõsi, osa sellest edust on raamatupidamislik – kasum registreeritakse Iirimaal, kuigi tootmine ja töökohtade loomine toimuvad sageli mujal. Iirimaa SKT elaniku kohta on üle kolme korra kõrgem kui Eestis, kuid objektiivsem jõukuse mõõdik, GNI, on seal umbes kaks korda suurem kui meil.

Samas peab möönma, et Eesti kontekst on natuke teine. Iirimaa ingliskeelne keskkond oli tohutu eelis. Iirimaa paikneb USA ja Euroopa vahelisel loogilisel teel, Eesti aga piirneb Venemaaga.

Eesti tee – digiriik ilma investoristrateegiata

Eesti valis 2000ndatel teise tee: läbipaistev, lihtne ja digitaalne. 0% reinvesteeritud kasumi maks on maailmas endiselt haruldane. Me ei läinud toona „maksuparadiisi“ teed ega kehtestanud agressiivset soodustuste režiimi (ehk erisusi nagu Iirimaa tegi tööstuses ja hiljem tehnoloogias) vaid keskendusime sisemisele efektiivsusele, mitte rahvusvahelise kapitali meelitamisele. Oluline on märkida, et kuigi Iirimaa ettevõtte tulumaks on kõrgem (12,5%), võib nende üldine maksukoormus ettevõtjatele olla madalam tänu soodsamatele tööjõumaksudele ja muudele maksusoodustustele.

Eesti eelarve tulu põhineb peamiselt tööjõumaksudel ja sisetarbimisel. Ettevõtte tulumaksu osakaal on väike, samas kui välisomanikud teenivad siinses majanduses märkimisväärset kasumit. See on küll aastate jooksul loonud rahvusvahelise usaldusväärsuse, kuid on piiranud uute ettevõtete tulekut ja nende kasvuvõimet, mis tähendab, et me ei kogu nii palju globaalset maksutulu, kui meie IT kuvand võiks lubada. Tundub, et Iirimaa on selles kontekstis olnud selge “võitja riik”!

Täna tegutsevad Eestis paljude rahvusvaheliste korporatsioonide tütarettevõtted (Telia, Ericsson, ABB, Playtech), ent siia ei ole kolinud ükski Euroopa peakontor, kes tooks kaasa märkimisväärse maksulaekumise ja investeeringute laine. Mõne suure ettevõtte tulek looks kogu ökosüsteemi, kus tekiks palju seotud teenusepakkujaid, nagu õigusbürood, finantsnõustajad, start-up’id jne, mis omakorda elavdaks kohalikku majandust ja suurendaks maksutulu.

Eesti paikneb Venemaa kõrval ja läbi geopoliitilise prisma vaadatuna on keeruline näha, et meile joostaks lähiajal tormi suurte tööstusinvesteeringute tegemiseks, lisame siia võrrandisse stabiilse ja konkurentsivõimelise energiahinna puudumise, ning puuduvad töökäed – kas meil on sellise strateegiaga realistlikult lootust edule? Tagasivaadates on Iirimaa kindlasti edukam. Me vajame uusi maksudebatte ja muutusi teistsuguste strateegiate ja lahenduste osas.

Hasartmängumaks kui uus strateegiline algus

Maksud ei pea olema ainult kogumiseks. Neid saab kasutada sihipäraselt ja nutikalt. Küsimus pole üksnes määrades, vaid selles, millist tulevikku need maksud kujundavad. Kas jätkame ühetaolise süsteemiga, või avame strateegilise tee valdkondadele, kus Eestil on võib olla konkurentsieelis?

Maksustrateegia pole ideoloogia – see on majandusotsus.

Sügisel Riigikogus arutusele tulev hasartmängumaksu muudatus, mis näeb ette maksumäära järkjärgulise langetamise nelja aasta jooksul 6%-lt 4%-le, saadab selge sõnumi: Eesti soovib olla konkurentsivõimeline, läbipaistev ja ambitsioonikas rahvusvaheline ärikeskkond. See on valdkond, kus kasv toimub globaalselt kiiresti ja Eestit puudutavad muudatused ei jää märkamata. Veelgi olulisem on, et sellised sammud võivad käivitada laiema arutelu Eesti maksustrateegia üle järgmiseks kümnendiks.

Hasartmängumaksu langetamine ei suurenda ainult konkurentsivõimet, vaid toob ka täiendavat tulu globaalsest turust. See võimaldab rahastada uusi mudeleid kultuuri- ja spordivaldkondades – valdkondades, mis võivad tulevikus kujuneda tugevaks Eesti majandusharuks. Seega on tegemist ühe esimese strateegilise sammuga Eesti majanduse mitmekesistamise ja pikaajalise arengu suunas.

Millised strateegilised maksumuudatused võiksid olla järgmised? Kas oleme valmis alustama maksudebatte, et erakondade positsioonid oleksid 2027. aasta Riigikogu valimisteks selged?

Täiendavate võimalustena tuleb kaaluda, kuidas maksusüsteem toetaks mitte ainult suuri, vaid ka tarku ja teadmusmahukaid ettevõtteid. Üks selge samm võiks olla teadus- ja arendustegevuse (T&A) kuludele maksusoodustuse pakkumine. Näiteks maksukrediit, mis vähendaks ettevõtte tulumaksu jooksvalt nende investeeringute võrra, looks otsese stiimuli teadmuspõhisesse arengusse panustada. Naabrid on juba eeskujuks: Leedus saab T&A kulud kolmekordselt maksustatavast tulust maha arvata ning turule toodud teadus- ja arendustegevuse tulemusi maksustatakse vaid 5% määraga.

Oluline on kaaluda ka intellektuaalomandist saadava tulu maksustamise erikorda. Selleks, et meelitada Eestisse kõrgtehnoloogilisi ja teadusmahukaid ettevõtteid, võiks kaaluda madalamat tulumaksumäära intellektuaalomandist saadud tulu puhul. Selline samm looks konkurentsieelise riikide kõrval, kus soodustatakse pigem mahupõhist tootmist, ning kinnitaks Eesti kuvandit kui innovatsiooni- ja teadmistekeskust.

Regionaalses kontekstis pakuvad Leedu ja Läti ka ajutisi maksusoodustusi suurinvesteeringutele – näiteks 20-aastane tulumaksuvabastus investeeringutele alates 20–30 miljonist eurost, kui need loovad vähemalt 150 töökohta. Sellised meetmed on olnud edukad andmetöötluse, serveriteenuste ja tootmise sektorite arendamisel. Küsimus on, kas Eestil on mõistlik kaaluda sarnaseid sihitud stiimuleid, et meelitada siia mitte ainult kapitali, vaid ka kõrgema lisandväärtusega töökohti.

Lõpuks on oluline küsida, kuidas maksukoormus jaotub sisenditelt väljunditele. Pikas plaanis võiks maksustrateegia nihutada koormust tööjõult ja investeeringutelt rohkem kasumile ja lõpptulemusele, mis majandusteooria kohaselt on efektiivsem ja ettevõtlust toetavam. Küsimus on selles, kumb tee Eestile sobib: kas neutraalne, madala üldmääraga maksusüsteem, mis tagab lihtsuse ja stabiilsuse (nagu Iirimaa või Singapur), või sihitud sektoripõhised soodustused strateegilistes valdkondades (nagu Leedu, Holland või Küpros). Mõlemal lähenemisel on oma eelised, kuid Eestil tuleb teha teadlik ja strateegiline valik.