Reformierakonna poolt avalik ühteheitmine Keskerakonnaga lasteaia kohatasu kaotamise teemal kütab jätkuvalt kirgi. Ilma suurema süvenemiseta võib idee esmapilgul tõesti ahvatlevalt kõlada. Ent nagu paljude lihtsate lubaduste puhul, peitub ka siin oht, et ilus loosung võib kaasa tuua tagajärgi, mida ei suudeta hallata ei rahaliselt ega sisuliselt. Tulemuseks on valimiseelne populism, mis külvab segaseid emotsioone kõigis. Eesti 200 julgeb sellele ideele konkreetselt vastu seista.
Raha ei tule tühjast õhust
Eesti 200 on rõhutanud, et lasteaia kohatasu kaotamine ei lahenda mitte ühtki tegelikku probleemi, mis täna Tallinnas alushariduses on. Vastupidi – see võib olemasolevaid muresid ainult süvendada. Lasteaiad võitlevad juba praegu õpetajate nappusega ning madalad palgad on üks peamisi põhjuseid, miks kvalifitseeritud pedagoogid selle eluala hülgavad või ei vali seda üldse.
Samuti on oluline, et Tallinnal oleks võimalik investeerida nii abiõpetajate kui ka tugispetsialistide palka. Oluline on astuda samme, mis aitaks leevendada ka hariduslike erivajadustega laste tugiteenuste kättesaadavust. Kristiines näiteks on pea igas lasteaias puudus tugipersonali järele, samas kui tugiteenuseid vajavaid lapsi tuleb aina rohkem peale. Lisaraha valdkonna toetamiseks on hädavajalik.
Häbiväärne on ka see, et lasteaedade abiõpetajad saavad hetkel 1092 eurot brutopalka. Tallinna alushariduse juhtide ühendus toob välja oma pöördumises, et just see on kõige põletavam probleem meie lasteaedades. Eesti Haridustöötajate liit on pakkunud sel aastal abiõpetajate palgaks 1310 eurot. Tallinnas peaks ambitsiooniks olema tänavu 75% õpetaja palga alammäärast. See on 1360 eurot. See on loogiline ka uue alushariduse seaduse valguses, kuna abiõpetajatele tuleb nõudeid ja ülesandeid juurde.
Kui soovime tõsta alushariduse kvaliteeti ja kindlustada, et iga laps saaks professionaalselt juhitud haridustee alguse, siis tuleb esmalt investeerida õpetajatesse ja tugipersonali, kes loovad keskkonna, kus lastel on võimalik õppida, kasvada ja areneda. Ilma kvalifitseeritud ja motiveeritud lasteaiatöötajateta muutub „tasuta“ alusharidus lihtsalt teoreetiliseks hüveks, mille sisuline väärtus on kaduv.
Rohkem kohti või rohkem „kohaturiste“?
Teine tõsine murekoht on lasteaiakohtade kättesaadavus. Tallinnas on juba täna mitmetes linnaosades lasteaedade järjekorrad pikad ja paljud pered peavad ootama kaua, enne kui nende laps koha saab. Kohatasu kaotamine suurendaks hüppeliselt nõudlust ning võib kaasa tuua nn „lasteaiaturismi“ – olukorra, kus lapsevanemad registreerivad oma lapsed sisse Tallinnasse üksnes selleks, et saada tasuta teenus, ilma et neil oleks tegelik side selle piirkonnaga.
On raske hinnata, kui palju lapsi tuleks rohkem juurde, kuid selge on see, et alushariduse ligipääsetavus väheneb. Käesolev linnavalitsus jõuab veel enne valimisi liikuda edasi uute lasteaiakohtade loomisega ning teha vastavad sammud ja otsused. See on tegelik alushariduse kitsaskoht, kuhu tuleb populistlike lubaduste asemel investeerida.
Kohatasu kaotamise tulemuseks oleks veelgi pikemad järjekorrad ja suurem rahaline koormus linnale ning samuti väheneks vahendite hulk, millega uusi lasteaedu rajada, olemasolevaid laiendada või millega suurendada personali palgafondi. Kokkuvõttes kannatab nii süsteemi usaldusväärsus kui ka õiglus. Selle asemel, et tugevdada haridussüsteemi vundamenti, looksime olukorra, kus esmajärjekorras pääsevad ligi need, kes oskavad reegleid kõige osavamalt ära kasutada.
Tallinna linn eelarvesurve all
Lasteaiakohtade kohatasu kaotamise lubadusel ei ole hetkel ühtegi katteallikat. Samuti ei tohiks kohatasu kaotada vaid valimisperioodiks. Tallinn peab juba täna tasakaalustama mitmeid konkurentsis olevaid eelarveprioriteete – olgu selleks koolide renoveerimine, linnaruumi korrashoid, sotsiaalteenused või transpordiküsimused. Kohatasu kaotamine tähendaks linnale hinnanguliselt ligi 10 miljoni euro suurust lisakulu aastas alates 2026. aastast. See raha tuleks kusagilt kokku hoida – suure tõenäosusega mõne muu olulise teenuse või arenduse arvelt. See aga tähendaks, et näeme, kuidas juba aastaid veninud projektid veniksid veelgi.
Tallinn on juba hiljuti lasteaia kohatasu vähendanud. 1. aprillist 2025 on lapsevanema osa munitsipaallasteaias 50 eurot kuus ning ujulaga lasteaias 56 eurot kuus. Varasemalt olid need summad vastavalt 71,25 ja 78,26 eurot kuus. Võrdluseks saab tuua lähimad kohalikud omavalitsused, kus kohatasu on juba märgatavalt suurem. Näiteks on Rae valla lasteaedade kohatasu 132,90 eurot kuus, Harku vallas 88,60 eurot ning Viimsi vallas 82 eurot, kui mõlemad vanemad on valla elanikud.
Eesti 200 on korduvalt rõhutanud, et lasteaia kohatasu kaotamisel peab olema realistlik katteallikas. Seni pole ükski tasuta lasteaeda pooldav poliitik suutnud veenvalt selgitada, kust see raha tuleks. Kui maksutõusud pole aruteluks, siis on tegemist lihtsalt lubadusega, mille hind laotub kas tulevaste põlvkondade õlgadele või toob kaasa kvaliteedi languse juba praegu.
Varasemalt on Reformierakond aru saanud, et raha ei tule seina seest, mistõttu on praegused lubadused eriti kummalised. Vabariigi tasemel parempoolset poliitikat ajav Reformierakond valis enda võitluseks kõige vasakpoolsema poliitika, kuid kahjuks ei too see linlastele paremat teenust.
Hariduspoliitika ei tohi muutuda populistlikuks peibutuseks valimiskampaania plakatil. Meie järeltulevate põlvede tulevik väärib enamat kui katteta lubadusi. Kui tahame tugevat ja jätkusuutlikku alusharidust, siis tuleb panustada inimestesse, süsteemi kvaliteeti ja pikaajalisse arengusse, mitte lühiajalisse populaarsusesse.