Eesti elektritootmise viiside valik aastaks 2040 saab olema mitmekesine, mis toetab nii madalamat hinda, stabiilset tootmist kui ka varustuskindlust. Keegi ei pea enam muretsema selle pärast, mis juhtub siis, kui põlevkivist elektrit ei toodeta või kui tuul ei puhu ja päike ei paista.
Eesti 200 on parlamenti pääsemisel seisnud algusest peale selle eest, et aastaid oma järge oodanud pika plaani otsused saaksid tehtud. Kokkulepitud energeetikapakett annab kindlust tuleviku osas palju kaugemas plaanis, kui ainult käesolev valimistsükkel.
Meie eesmärk eelmistel valimistel, kui isamaaline universaalelekter maksis 16 senti kilovatt-tunni eest, oli tuua elektrihind mõistlike otsustega 6 sendi tasemele. Nüüd saab see võimalikuks, kui tehtud otsused saavad järgmise kümnendi jooksul ellu viidud.
Üks olulisemaid põhimõtteid, mida Eesti 200 energia pika plaani läbirääkimistel toetas, oli võimalikult väike maksumaksja panus mistahes elektritootmise viiside toetuseks. Nii kujuneb maismaa ja meretuule taastuvelektri vähempakkumise mahuks kunagi välja pakutud 4+4 teravatt-tunni asemel 2+2 teravatt-tundi. See tähendab, et hinnapõrand kujuneb tõepoolest kõige odavamate pakkujate järgi ning samas jääb ruumi ka teistele energiatootmise viisidele.
Meie järgmine oluline põhimõte oli võimalikult paljude tootmisviiside jaoks soodsate tingimuste loomine. Kokkuleppe järgi algatabki valitsus eriplaneeringu tuumajaama rajamiseks sobiliku asukoha leidmiseks. Eelnevalt olime Riigikogus vastu võtnud otsuse tuumaenergia kasutuselevõtu võimaldamise kohta Eestis. Paari nädala eest kohtusin keskkonnakomisjonis ka Rahvusvahelise aatomienergia agentuuri delegatsiooniga, et koguda infot Eestit tuumariigiks muutva õigusraamistiku nõuete jaoks.
Miks siis Eesti ainult tuumaenergia teed ei lähe? Tuumaenergia kasutuselevõtt riigis, kus seda varem pole tehtud, on küllaltki pikk protsess. Tuumaenergia töörühma raporti kohaselt võib selleks kuluda alates Riigikogu poolt vastuvõetud otsusest 11 aastat. Sooviksime, et ka vahepealsel ajal tuleks uusi tootmisvõimsusi turule, mis elektritootmise pakkumise suurenemisel tooksid hinda alla juba käesoleval kümnendil. Samuti on oluline kaasaegse tööstuse jaoks tagada puhta energia tootmisvõimsused, et olla konkurentsis neil turgudel, kus toote keskkonnajalajälg võib osutuda määravaks.
Viimase aasta jooksul oli minu majapidamise keskmine kilovatt-tunni hind börsipaketiga olnud 10 sendi ümber, börsil keskmiselt Eesti hinnatsoonis 8,7 senti. Kui maismaa tuuleelektri tootmise kasvades läheb hind nii palju alla, et sellele tuleb maksta vähempakkumise tulemusel hinnapõranda toetust näiteks 4 senti, siis tarbijana oleme ikkagi 6 sendiga võitnud. Kui kallima pargi puhul makstaks toetust näiteks 6 senti, siis oleme endiselt võitnud 4 senti ehk 40% praegusest elektriarvest. Juhul, kui hind peaks kujunema põrandast kõrgemaks, siis toetust ei maksta. Täiesti reguleerimata turg ei pruugi tagada tarbijale alati kõige optimaalsemat lahendust madalama hinna näol, kui tootjatel puudub mingil põhjusel investeerimiskindlus ja väheste võimsuste tõttu püsib hind liiga kõrge. Kui selline olukord väga pikalt kestab, peaksid tootjad võimsusi juurde rajama, kuid praeguseks on Eesti rahvas juba piisavalt kaua Soomega võrreldes kaks korda kallimat elektrit kannatanud.
Hinna- ja tootmismahtude kõikumiste vähendamiseks, mis käivad tuule- ja päikeseelektriga paratamatult kaasas, on plaanis pakkuda investeerimisgarantiid ka energiasalvestusprojektidele. Ilmselt on üheks neist Paldiskisse kavandatav maa-alune hüdropumpla. Salvestustehnoloogia tagab elektrihinna väiksema kõikumise, toob tipuhindade “mahaviilimisega” keskmise maksumuse alla ja tagab stabiilsuse lühemateks perioodideks, kuni juhitavad võimsused peavad mängu astuma.
Oma pika plaani energiavalikutes pole meil võimalik võtta eeskuju söekaevandusi rajavast Hiinast või vahepealse defitsiidi ajal söejaamu käivitanud Saksamaast. Mõlemad tegid seda suurest energianäljast tulenevalt ega raja oma tulevikku fossiilkütustele. Eelkõige soovimatusest olla sõltuvad, kuid suuresti ka ebamõistliku keskkonnamõju tõttu.
Ei maksa ka unustada, et naabritelt odavama elektri ostmisel tuleb Eesti tarbijal maksta vahendustasu, mis jaguneb võrguettevõtete Eleringi ja Fingridi vahel. Lisaks kimbutavad meie ülekandeliine ka merepõhjas lohisevad ankrud, mille vastu end lõpuni kindlustada kulutõhusalt pole võimalik. Seega ainus võimalus oli leppida kokku piisavas koguses puhta elektrienergia tootmises Eesti pinnal.
Tõsi on, et elektritootmisvõimsusi on Eestis ka praegu varustuskindluse hoidmiseks veel piisavalt. Need on siiski lõviosas põlevkivil töötavad amortiseerunud elektrijaamad, mis toimivad viimastel aastatel ausõna peal. Neid hooldatakse täpselt nii palju, kui on tarvis tipukoormuse perioodil vajaliku mahu tagamiseks. Tulevikku nende peale üles ehitada pole võimalik.
Kui mõnel teist seisab garaažis sõidukorras VAZ 2101 ehk rahvakeeli Žiguli, siis mõne korra suve jooksul võib sellega nostalgiatunde saamiseks sõita, kuid pere logistikat sellele üles ei ehita. Tehnoloogiline ressurss on suures osas ammendunud ja sõiduomadused pole kaasaaja nõuetele vastavad. Põlevkivielektriga on sama lugu – suure hädaga töötab, aga on kallis pidada ja ka mõnevõrra tervisele ohtlik kasutada.
Eelneva 10 aasta jooksul polnud Eestis vajalikke elektritootmise võimalusi rajatud. Piinlik pidanuks olema poliitikutel, kes on neid otsuseid sedavõrd pikalt edasi lükanud visiooni puudumise tõttu ja viinud Eesti tohutusse energiadefitsiiti, mille eest Eesti majapidamised on maksnud 2022. aastal ränka hinda – umbes miljardi rohkem eurosid elektriarvetega. Tegematajätmiste tunnistamise asemel levitatakse hirmujutte nn. “infrahelist” ja tuulikute väidetavatest kahjulikest mõjudest.
Eesti 200 tulekuga sai pikk plaan energeetikas teoks. Üleliia pole põhjust rõõmustada ei tuule- ega tuumaenergia arendajatel, sest keegi neist ei saanud 100-protsendiliselt soovitud tulemust. Ühiskond tervikuna samas võidab võrreldes eelneva olukorraga – nii hinnas kui elektriga varustamise kindlustundes.