Esmaspäeval 20. jaanuaril astub ametisse USA president Donald Trump. Inauguratsioonile ei kutsutud ühtegi Trumpile mitte istuvat demokraatliku maailma liidrit. Kutse sai küll Itaalia peaminister, Trumpi sõnul „vägev naine“ Giorgia Meloni, kes tegelikult esineb Euroopa Liidus ja NATO-s küllalt mõistlikult ja adekvaatselt, kuid mitte Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen või liitlaste teised liidrid.
Kohale ilmub Euroopas võimuta – erandina Ungari – trumpistide kollektsioon, keda Trumpi parem käsi Elon Musk propageerib oma X-i kaudu. Sellega demonstreeritakse, et Valges Majas lähtutakse Trumpi isiklikest eelistustest, millele edaspidi rajanevad USA riiklikud huvid, eesmärgid ja hoiakud.
Maailm muutub kardinaalselt
President Donald Trump väga tõenäoliselt ei näe kurjuse telje poolt algatatud vastasseisu „peavoolu“ ehk päris demokraatlike riikide silmadega. See pole tema jaoks eelkõige eksistentsiaalne heitlus demokraatliku riigikorraldusega maailma ning agressiivsete diktatuuride vahel. Ta nähtavasti ei adu, et tegemist on ägeda väärtuspõhise konfliktiga, kuivõrd USA liitlassuhted, olgu NATO-s või Ida-Aasia riikide ning Austraalia ja Uus-Meremaaga, või Iisraeliga, ei rajane tema arvates ühistele demokraatlikele väärtustele, vaid hoopis tehingutele, mõjuvõimule ja majanduslikule kasule.
Kas see meeldib kellelegi või mitte, kuid see on paraku välja kujunev reaalsus, millega peab arvestama. See ei tähenda Euroopat ja USA-d ühendava üleatlandilise side katkemist ehk seda, et Ameerika ei ole enam Euroopaga liitlassuhetes ning vajadusel valmis agressiooni koos tõrjuma. Teadagi, kelle vastu.
USA hakkab Euroopalt teistsugust rolli eeldama. Esiteks, peab lõppema USA kulul liugu laskmine kaitse ja julgeoleku tagamise valdkonnas. Euroopa liitlased peavad hakkama rohkem kaitsele kulutama, mõned isegi kordades rohkem. Mis saab, kui osa neist seda ikkagi ei tee, on raske ette arvata, kuid NATO ühtsusele see igatahes hästi ei mõju.
Teiseks, Trump on juba aastate eest nüüdseks endisele Saksamaa liidukantslerile Angela Merkelile öelnud, et Saksamaa (ja teised Euroopa liitlased) ostavad suure raha eest Venemaalt energiakandjaid, mida Venemaa kasutab relvastumiseks ja agressiooniks ning hädas eurooplased pöörduvad lõpuks USA poole kaitsepalvega. Ega see normaalne polegi, mida on ka Eesti muudkui korrutanud pikkade aastate jooksul.
Seega, USA eeldab oma enda energiakandjate – eelkõige maagaasi – müüki Euroopale, mis on igati mõistlik soov, kui Euroopa soovib Ameerikalt kaitset. Sest ta ise ei ole suuteline ennast kaitsma, veel palju aastaid. Eriti siis, kui Euroopa kaitsetööstust ei panda täies mahus tööle ning kaitsele ei kulutata vähemalt 4-5% SKP-st.
Algab „trampimise“ ehk poliitilis-retooriliste raputuste taustal arenevate tehinguliste liitlassuhete aeg. Trump raputab nii USA liitlaseid, kui vastaseid oma eesmärkide saavutamise nimel. Esialgu see töötab. Kanadas vahetub peaminister ja valitsus, kuigi selle liitlasriigi konservatiivid, kes tõenäoliselt võtavad ohjad enda kätte, on pigem Euroopa liberaalide moodi. Saksamaal tuleb uus valitsus, peale 23. veebruari valimisi. Seal ollakse mures Trumpi pärast, välja arvatud AfD ridades, kuid üksnes murega kaugele ei sõua.
Eelkõige Euroopa Liidu kõik suuremad liikmesriigid peavad oluliselt tõstma kaitsekulutusi, mitte ainult Poola, ja ostma sõjatehnikat ja -varustust USA-lt, ühtlasi edendades oma kaitsetööstust. See on võimalik ja vajalik. Teisalt, Euroopa Liidu riigid, kes enam ei osta Venemaa naftat ja sütt ning ei saa edaspidi maagaasi torude kaudu, peavad lõpetama kahe suu poolega Venemaa LNG tarbimist. Nad on ostnud alanud aasta 15 esimese päeva jooksul Venemaalt rekordkoguse LNG-d, 837 tuhat tonni ehk 10% rohkem, kui samal perioodil eelmisel aastal. Milline pidu Kremli sõjakassale ning silmakirjalikkus eurooplaste poolt.
Kuidas võiks Eesti käituda?
USA on ja jääb NATO alustalaks, mis on sariagressori Venemaa vastane ainuvõimalik heidutusjõud ning Eesti ja tema naabrite kollektiivne kaitsja. Mõistagi kaitstakse koos neid, kes kõigepealt ise ennast kaitsevad. Seega, mittevastandumine elulise tähtsusega liitlasele, ka siis kui meile nii mõndagi ei pruugi meeldida, on möödapäästmatu. See on kunst, mida tuleb omandada ja rakendada, kuniks vajalik. Nii, et me seisame oma tõekspidamiste eest, kuid säilitame tugevaid suhteid Ameerikaga ka siis, kui meie seisukohad tunduvad olevat leppimatud.
Eesti muidugi ei pea lahti ütlema liberaalsetest ehk päris demokraatlikest väärtustest, kindlasti mitte, kuid ta peab seisma olude sunnil nende eest pigem Euroopa Liidu raames, kui NATO liitlassuhete taustal. See võib kõlada küüniliselt ja/või silmakirjalikult, kuid käes on pragmatismi aeg, eriti arvestades süvenevat etteaimamatust ning tõenäoliselt kasvavat agressiooniohtu.
Trumpi administratsioon tahab näha mida ja kuidas on Euroopa Liit ja Euroopa liitlased (NATO-s) võimelised USA-le reaalselt vastu pakkuma kaitsealase suhte eest, mis kaitseb nimelt Euroopat ennast. Liitlassuhted on varemgi olnud tehingulised, mitte ainult puhtalt väärtuspõhised, sest eurooplased on pidevalt ostnud USA-lt kaitsetööstuse toodangut, kuid Trump paneb suurärimehena rõhuasetused enda järgi paika. Kui ei osta USA-st massiivselt relvi, laskemoona jms, siis LNG-d. Või mõlemat. Me peame olema USA-le kasulikud.
Eesti huvides on antud lähenemist silmas pidada, mis on iseenesest hea ja igati meie huvides. Euroopa haakib ennast Venemaast lahti, nõrgestades idanaabrit ning tugevdab transatlantilist sidet. Moskva ja Peking võivad Euroopat nimetada Trumpi vasallideks või milleks iganes, kuid lähiaastatel tõenäoliselt imesid ei juhtu ning Euroopa vajab USA-d. Iseseisvaks jõuks kasvamine, ka sõjalises mõttes, võtab väga palju aega ning praegugi pole veel näha Euroopas tõsist liikumist selles suunas.
Mis võib saada Ukrainast ja kuidas võiks Eesti toimida?
Hamasi rünnak Iisraeli vastu viis paljudeks kuudeks tähelepanu Venemaa agressioonilt Ukrainas. Nüüd on Lähis-Idas rahu sõlmitud, vähemalt mingiks perioodiks, ning USA ja Euroopa saavad paremini keskenduda lõppmängule Ukrainas ja selle ümber.
Eesti on seisnud kindlalt õiglase ning tahte korral saavutatava lõpptulemuse ehk Ukraina (ja kogu Lääne) võidu eest. Ukraina saab vabaks ning Venemaa võetakse vastutusele. See (lähi)perspektiiv kahjuks enam ei paista, sest Ukraina pole saanud õigeaegselt ja piisavalt abi, mis oleks võinud Venemaad taganema ja rahule sundida.
Venemaa on kindlasti sõjast väsinud, tema majandus ei ole nii heas korras, nagu Kreml püüab seda ette maalida, kuid ka Ukraina on kurnatud. Rindejoon, mis on faktiline lähtejoon läbirääkimistel, kui need algavad, enam ei liigu Ukraina kasuks. Pigem okupeerib Venemaa mõne külakese iga nädal.
Trump juba saavutas rahukokkulepe Lähis-Idas ning sellest innustunult püüab kindlasti ka Ukrainas relvarahu saavutada, kuigi mitte 24 tunniga ehk 21. jaanuaril. Peab arvestama, et ta tahab hirmsasti Putiniga kohtuda, sest ta ikka veel usub ja jääbki uskuma oma seni tõestamata võimetesse diktaatoreid mõjutada. Halvimal juhul, mis mulle tundub kahjuks kõige tõenäolisem stsenaarium, läheb rahvusvaheliselt tunnustatud Ukraina territoorium sisuliselt jagamisele.
Euroopa on mures, rääkimata Ukrainast, et kokkulepe sünnib Trumpi ja Putini vahel. Iseasi, kas Euroopa tahab oma käe alla panna Ukraina jagamisele, samas stiilis, nagu on näiteks Poolat mitu korda ajaloos tükeldatud. Kas Ukraina eeldatav jagamine saab olema sarnane Saksamaa okupatsioonitsoonideks jagamisele peale Teist maailmasõda, olgugi, et Venemaa on seekord ise agressor ning jagatav riik on tema agressiooniohver? Kas pigistatakse silmad kinni ja väidetakse küüniliselt, et see on (peaaegu) sama skeem? Mida ukrainlased sellest arvavad, on üsna kindel.
Trump on juba praktiliselt ostnud Putini tingimust, et Ukrainast ei tohi kunagi saada NATO liige. Kui mõelda Saksamaa paralleelile, siis Lääne-Saksamaa ikkagi sai NATO liikmeks, küll 6 aastat hiljem, peale NATO asutamist 1949.a. Ja lõpuks, 34 aastat hiljem, Saksamaa taas ühines. Kas see on vastuvõetav stsenaarium?
Iseasi, milliseid järeleandmisi Moskvale tehakse, kas need on selgelt Putini režiimi põhjendamatu (kui mitte kuritegelik) premeerimine ning aitavad Venemaal kiiremini taastuda, ka sõjaliselt. Ma kahjuks ei näe realistlikult võimalust, et mistahes rahukokkulepe mahuks rahvusvahelise õiguse alla, välistades nii jõuga ehk ebaseaduslikult territooriumi kinnistamist Venemaa külge, kui Putini režiimi vastutusest pääsemist.
Kuni 23. veebruarini 2022 elasime teadmises, et Venemaa on endaga jõuga liitnud Krimmi, mille okupeerimist ja annekteerimist vaba maailm ei tunnustanud. Tegelikult mitte keegi, peale Süüria, Nauru ja veel mõned paaria- või äraostetavad riigi(kese)d. Edaspidi peab tõenäoliselt elama teadmises, et me (Läänes) ei tunnusta umbes 18-19% Ukraina territooriumi ehk viie oblasti okupeerimist ja annekteerimist Venemaa poolt. Ida-lääne suhted mingil määral taastuvad, nagu Külma sõja ajal.
Põhjala-Balti piirkonna tulevik
Meie laiemas regioonis on kaks suuremat liitlast, Saksamaa ja Poola, kumbki mitte tuumariik. Ülejäänud NATO (ja EL) liikmesriigid piirkonnas, Põhjala ja Balti riigid, on väikesed, kuid ideaalis, kartmatu, isetu ja koostööaldi hoiaku korral, vägagi arvestatav jõud, mille koostöövõimelisust ja potentsiaali hakkab kaardistama NATO endine peasekretär Jens Stoltenberg.
Kesk-Euroopas, peale Poola, ja sealt edasi Balkani poolsaare suunas on ainsana meie kursil püsimas Tšehhi. Rumeenia võib, kuid võib ka mitte püsida tugeval Moskva-vastasel positsioonil. Lõuna-Euroopa võib heal juhul poliitilist tuge pakkuda ja natuke sõjalist ka, kuid “manjaana” mentaliteet ja petlik turvalisuse tunne on seal tugevalt juurdunud.
Me peame ise, Läänemere kaldariigid, tegelema oma piirkonnaga, kuid muidugi mitte üksi, vaid koos NATO tuumariikidega (USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa) ning teiste abivalmis liitlastega (näiteks Norra ja Holland). Venemaa (koostöös Hiinaga) ankrurünnakud veealuse taristu vastu ei ole üksnes väljakutse, suur probleem, vaid ka suurepärane võimalus ennast Läänemerel kehtestada.
Venemaa „saavutuste“ rida jätkub. Ilma Putini režiimi agressiivse poliitikata poleks mitte mingisugust liitlaste vägede ettenihutatud kohalolekut NATO äärealadel ja teisi kohaloleku vorme. Nagu see oli enne 2017, välja arvatud Balti õhuturbe missioon nelja lennukiga Leedus. See on järgmine etapp. Venemaa sunnib NATO-t Läänemere peremeheks hakkama, kes seda pidevalt patrullib ja kontrollib.
Seda enam, et NATO liikmesriikide valduses on üle 93% Läänemere tervest rannikust, välja arvatud saared. Miks peaks Venemaa meie koduõuel pidevalt sigatsema? Miks ta peaks seda tegema vabalt ja karistamatult? Mitte keegi ei takista rahumeelset ja normaalset laevaliiklust Läänemerel, kuid suure kahjuga rünnakuid enam ei saa tolereerida.
Verine diktaator Putin muudkui kordab, et Läänel ja Ukrainal tuleb arvestada välja kujunenud reaalsustega. Läänemerel ongi juba aastaid uus reaalsus, et see on praktiliselt NATO ja EL-i sisemeri, millega Venemaa peab arvestama. Andku ise kõigepealt eeskuju, kuidas tuleb uute reaalsustega arvestada.
Venemaa kättemaksu Ukraina toetamise ja Venemaale vastu seismise eest eeldatakse kõige enam Läänemere piirkonnas, eriti Balti riikide vastu, kuivõrd nad on Venemaa otsesed naabrid, nad on väikesed riigid, nende geograafia on enesekaitseks mitte kõige parem jne. Iseasi, kas Venemaa söandab kunagi NATO-t rünnata mitte maskeeritud ja jõulisel viisil.
Tänapäevases maailmas, eriti Venemaa puhul, ei saa kahjuks enam mitte midagi välistada. Venemaa vajab peale relvarahu Ukrainas eeldatavalt aastaid taastumiseks, mida me saame jälgida, kuid see aeg ei tohi ka Eesti ja tema liitlaste jaoks kasutamata jääda. Mitte ainult Venemaa, vaid ka tema naabrid suurendavad oma kaitsevõimet, mida me ka sihikindlalt teeme.
Venemaa heidutamine, sealhulgas hübriidrünnakute osas, on ja jääb meie ülesandeks pikaks ajaks. Kuni Venemaa õpib arvestama ja elama uue reaalsusega Läänemere piirkonnas ja mõistab, et tal on kasulikum mitte olla agressiivne. See kõlab soovunelmana, sest kurjus ja agressiivsus on nende Putini poolt palju kiidetud „erilistes“ geenides, kuid teist perspektiivi ei ole, mille poole püüelda.
Epiloog
Eesti peamine eesmärk on tema enda püsimajäämine vaba ja demokraatliku riigina, nagu see on meie põhiseaduses kirjas. See on rahva tahe. Selle tagatiseks on tugevad liitlassuhted teiste demokraatlike riikidega, sealhulgas USA-ga, kelle presidendiks saab olema Donald Trump. Pilt muutub üha kirjumaks, tulevik üha etteaimatumaks, kuid Eesti peab silmas pidama eelkõige oma enda eksistentsi.
Muidugi ei maksa arvata, kui hakatakse sülitama teiste väikeste riikide õigustele, et Eestit see ei puuduta. Kusjuures Ukraina on ikkagi keskmise suurusega riik maailma mastaabis. Me hakkame elama peaaegu lakkamatult ohusignaalide maailmas, kuid me peame hakkama saama.
Me peame ennast kaitsma ning ühtlasi jätkama Ukraina toetamist. Ka peale relvarahu, kui see sünnib. Olgu ebaõiglane kokkulepe Ukraina suhtes, me peame teda jätkuvalt toetama. Kui suured oma jalgadega trampivad, siis väikesed laveerivad ja püüavad ellu jääda, kuni tulevad paremad ajad, mis kindlasti tulevad. Nagu nad on pea alati tulnud.
Aeg on väga keeruline, ohtlik ja ettearvamatu, kuid need, kes säilitavad ja kasvatavad oma enesekindlust ja oma võimeid, jäävad kenasti ellu. Olgu nad ainult 1,3 miljonit inimest.
Mul ei olnud sugugi kerge neid ridu kirjutada. Pigem vastupidi. Lähtun sellest, mis mulle tundub, et on kõige parem Eestile. Muidugi ka Ukrainale ja kogu demokraatlikule maailmale, kuid ikkagi enne kõige Eestile.
Me võidame ükskord niikuinii, nagu ütles Heinz Valk omal ajal, kuid heitlus kestab veel aastaid ja me peame olema tugevad ja sihikindlad.