Jäätmeseaduse muutmise vaidlustamisega põhiseaduslikkuse argumendiga kolistab Isamaa populismiämbrit nii kõvasti, et see peaks hakkama nende endi valijate kõrvadele. Kaitstes romuomanike “püha” õigust jätta oma mädanev vara suvalisse kohta vedelema on nad unustanud sadade tuhandete ausate maaomanike õigused, kes ei soovi võõraid autoraipeid oma territooriumil edaspidi taluda.
Riigikogus vastu võetud jäätmeseaduse ja teiste seaduste muudatused tegelevad tõsise keskkonnaprobleemiga, milleks on kogu iseseisvusaja jooksul Eestimaad reostanud kasutusest väljas, segaste omandisuhetega ning ebaseaduslikult lahti võetud autovrakid. Liiklusregistris on üle 654 tuhande aktiivses kasutuses sõiduki ning lisaks sellele ligi 220 000 peatatud registrikandega sõidukit, mille saatuse ega seisukorra kohta pole enam vettpidavaid andmeid. Eesti 200 on antud eelnõu saamist seaduseks toetanud, kuna see tegeleb pikaajaliselt kuhjunud probleemi lahendamisega ning tagab pikas plaanis autoromude vaba elukeskkonna.
Nii linnapildis kui külavahel roostetavatest autoromudest lähtuv keskkonnaprobleem on tekkinud sellest, et segase omandisuhte, olematu registrikande või mittekomplektset sõidukit pole olnud seni võimalik seaduslikult jäätmena käidelda. Autoromu võis olla puudujäävate osadega, registrijärgne omanik ei pruugi olla enam ammu kursis aastate eest võõrandatud ja ümbervormistamata jätetud sõiduki saatusega ning samuti ei pruugi autoromuga kinnistu ostjal olnud võimalik sõidukijäänuste omanikku enam tuvastada. Tulemuseks olid pikka aega reostatud kuuri- ja garaažitagused, mille risu ei saanud isegi vanametalli viia.
Mis oli selle kritiseerijate eesmärk, kes väidavad, et seadus tuleb välja kuulutamata jätta ja milliste väärtustega on see positsioon kooskõlas? Kas nende pikk plaan on muuta Eesti üheks suureks romulaks, mis üleni roostetab, laguneb, lekib? Tegu on kahtlemata olulise probleemiga nii keskkonnareostuse kui tänavapildi mõttes kõikjal, kus autoromud pikemat aega seisnud on.
Eelnõu menetluse käigus tõstatatud omandiõiguse riive küsimused olid keskkonnakomisjonis detailselt läbi analüüsitud ning põhiseaduslikkuse kontrollis tuvastatud riive jääb proportsionaalseks avalikes huvides sätestatud seaduse eesmärkidega. Seaduse tagasilükkamise nõudjad on justkui unustatud, et lisaks oma autovraki – kas hooletusest või teadmatusest – vedelema jätnud romuomaniku õigustele kehtib põhiseaduslik omandikaitse ka kinnistuomanikele. Huvitaval kombel, ei tulnud see Isamaa fraktsioonile kordki pähe, et analooglselt vana külmkapi jätmisega võõra inimese hoovi, ei tohiks seda teha ka enda sõidukiga.
Pealegi, maaomanik saab antud eelnõu kohaselt käe külge vaid sellisele varale, mille omanik on jätnud selle juba pikemaks ajaks hooletusse ja sisuliselt peremehetuks. Näiteks, kui registrijärgsel omanikul puudub igasugune teadmine tema nimel olnud sõiduki saatusest ja ta on lasknud selle uue regulatsiooni kohaselt registrist maha võtta. Või on romu püsinud üle 7 aasta peatatud kandega registris ja sealt välja kukkunud, kuna omanik pole selle vastu huvi tundnud. Kummalgi juhul ei saaks öelda, et omandiõigus oleks ebaproportsionaalselt piiratud. Ka maaomanikule peab tekkima õigus piirata vedelema jäetud reostusallika negatiivset mõju enda omandile.
Lisaks keskkonnaprobleemile on sellel seadusel muidugi veel üks oluline nüanss. Jõustamise takistamisega töötatakse tegelikult selle nimel, et vältida automaksuvabastuse kehtestamist registrist ajutiselt kustutatud sõidukitele. Selle tervemõistusliku lahenduse eest seisis Eesti 200 juba mootorsõidukimaksu eelnõu menetlusest saati ning romuprobleemi lahendamine tõi kaasa võimaluse ebaõiglane olukord lõpetada.