Üleminek eestikeelsele õppele puudutab kogu Eesti ühiskonda ja kujundab meie ühist tulevikku ja väärtusruumi. Peame olema avatud ja mõistvad nii õpetajate kui ka laste ja nende perede suhtes, kirjutab Aleksei Jašin.
Riigi, omavalitsuste, haridusjuhtide ja sadade õpetajate pingutustel algaski ajalooline eestikeelsele haridusele ülemineku õppeaasta. Pealinnas alustasid kõik 3800 esimese klassi õpilast oma kooliteed eesti keeles. Lisaks neile ka lasteaedade ja neljandate klasside lapsed.
Eduka esimese sammu ja ettevalmistuste eest tuleb kiita ja tunnustada eelkõige eesliinil olevaid haridusjuhte ja õpetajaid. Pealinna haridussüsteemi jaoks tähendas see sadu uusi värbamisi ja tuhandeid tunde eesti keele kursuseid haridustöötajatele.
See on siiski alles esimene samm pika ülemineku teekonna alguses, mis kestab järgmised kuus aastat. Avan Tallinna edasisi plaane, mis peaksid kindlustama võimalikult ladusat ülemineku jätku. Esimesi tulemusi on siiski mõistlik hinnata alles aasta-kahe pärast.
Kajastamaks hetkeseisu on oluline välja tuua, et 124 pealinna haridustöötajat sooritas eesti keele eksami tasemel A2 kuni C1 perioodil märtsist juunini. Oluliselt rohkem sai värvatud uusi haridustöötajaid: 650 õpetajat asus septembrist tööle Tallinna haridusasutustesse, neist 400 koolides ja 250 lasteaedades.
Need õpetajad vastavad küll keelenõuetele, kuid umbes pooled ei oma õpetaja kutset või vastavat magistrikraadi. See on oluline argument, miks tuleb jätkata haridusleppe protsessiga ning tegeleda õpetajate ülekoormuse ja karjäärimudeliga. Seda kinnitab ka asjaolu, et septembri teisel nädalal otsime Tallinnas jätkuvalt 138 haridustöötajat. Olemasolevad õpetajad on sunnitud asendama puuduolevaid oma ülekoormuse hinnaga.
Veel aasta tagasi oli puudu suurusjärgus 500 õpetajat, kuna paljud ei vastanud keelenõuetele. Arvestades, et pealinna koolides ja lasteaedades on kokku umbes 5500 õpetajat, siis ligi kümme protsenti haridustöötajate leidmine tundus ulmelise ülesandena. Juba see kinnitab, et oleme astunud suure sammu eestikeelse hariduse kindlustamise suunas.
Nüüd asume järgnevate sammude juurde. Leian, et esmatähtis on vältida vigu, mida on tehtud varasemates eestikeelsele haridusele ülemineku reformides, näiteks kurikuulus 60/40 õppe plaan keskhariduses kümmekond aastat tagasi. Kuigi seadused võeti vastu, puudus reaalne arusaam, mis tegelikult koolides toimus. Selle asemel, et näha reformi kui ainult paberile kirjutatud eesmärki, peame keskenduma sellele, kuidas üleminek koolide ja õpetajate tasandil päriselt toimub.
Potjomkini külade ehitamise asemel on vaja koostöös ja sõbralikult saada võimalikult hea ülevaade ülemineku asutustes toimuvast. See tähendab, et tuleb jätkata usaldusliku koostöö ehitamist haridusjuhtide, õpetajate, omavalitsuste ja riigi vahel. Repressiivse järelevalve asemel peame seadma sihiks pakkuda metoodilist tuge ja suunamist, kui mõned meie haridustöötajatest kolleegid ei ole veel omandanud kaasaegseid oskusi ja teadmisi muukeelsete laste õpetamiseks eesti keeles.
Tallinnas on haridusasutustele toeks nii Tallinna õpetajate maja metoodikakeskus (MEKK) kui ka Tallinna haridusamet. Koostöös haridusasutustega asuvad metoodika asjatundjad vaatlema tundide läbiviimist ja õpikeskkondi, mille põhjal antakse õpetajatele ja haridusjuhtidele soovitusi metoodika ja täienduskoolituste osas. Linn MEKK-i ja riik Eesti Keele Instituudi (EKI) kaudu pakuvad hulganisti kursuseid ja seminare, mis peavad ajapikku jõudma kõigi õpetajateni, kes töötavad muukeelsete lastega.
Peame jätkuvalt rääkima ka haridustöötajate eesti keele oskusest. 124 pealinna kooliõpetajat said valitsuse määrusega pikendust eesti keele B2 taseme saavutamiseks kuni 2025. aasta augustini. See on viimane leevendus neile, kes saavad hetkel veel õpetada eesti keelest erinevas keeles.
Järgmise aasta augustis on võimalikud kaks varianti: kas nimetatud haridustöötajad sooritavad B2 taseme eksami või lahkuvad meie haridussüsteemist, nagu paljud teised kolleegid enne käesoleva õppeaasta algust. Veel sadu pealinna õpetajaid peavad lähiaastatel saavutama eesti keele oskuse C1 tasemel ja jätkama õpetamist eesti keeles.
Praegu õpib EKI toel 210 ja linna toel 122 haridustöötajat. Alanud õppeaastal jätkame ka populaarseks osutunud keelerände programmiga koolides ja lasteaedades, kus ülemineku asutuste kolleegid saavad praktiseerida keelt ja metoodikat eestikeelsetes õppeasutustes.
Lisaks õpetajate tööle ja klassides toimuvale on oluline aru saada, kuidas mõjutab üleminek laste akadeemilisi teadmisi ja keeleoskust. Haridusministeerium on teatanud, et nemad plaanivad jätkata neljandate ja seitsmendate klasside tasemetöödega, mis annab meile laiapõhjalist ülevaadet ülemineku koolides toimuvast kaks korda põhikooli õpingute jooksul. Haridusasutused koostöös omavalitsustega peaksid saama omal jõul hakkama iga-aastase monitooringu ja oma õpilaste hindamisega.
Peale õpetajate ja metoodikate olemasolu on ülemineku puhul kriitiline veel hoiakute ja suhtumise küsimus. Kusjuures mitte ainult muukeelse elanikkonna poolt. Üleminek puudutab kogu Eesti ühiskonda ja kujundab meie ühist tulevikku ja väärtusruumi. Peame olema avatud ja mõistvad nii õpetajate kui ka laste ja nende perede suhtes.
Üleminek õnnestub vaid ühiskondliku ühtsusega. See on mitte vähem kui rahvuslik idee, kus iga lüli ühiskonnas võiks mõelda, mida kasulikku ta on teinud eestikeelse hariduse kindlustamiseks.
Me ei saa eeldada, et muutused toimuvad üleöö. Ootus, et ülemineku kooliaasta alguse aktusel astub esimese klassi laps kaamera ette ja annab suurepärase intervjuu ladusas eesti keeles, on väär. Hoomakem ootuseid ja toetagem üleminekut jõukohaselt. Kui oskus või soov aidata puudub, siis oleks mõistlik protsessi mitte segada ja lasta sellel rahulikult kulgeda.