Vene Õigeusu Kirik ei ole kirik, vaid tegutseb Kremli eriteenistuste alltöövõtjana ning seepärast tuleb selle vaenuliku organisatsiooni tegevus võimalikult kiiresti Eestis lõpetada.
Selles kirikus ei kummardata Jumalat, vaid Kremli imperialistlikke suurvene ambitsioone. Kremlil on oma mõjutustegevusega õnnestunud Moskva kiriku Eesti haru organisatsioonina kasutades jätkuvalt segregeerida ja lõhestada Eesti elanikkonda.
Märtsi lõpus korraldas kirik Moskvas Ülemaailmse Vene Rahvuskogu kongressi ja kiitis heaks dokumendi „Vene maailma olevik ja tulevik“. Vene patriarh Kirill, keda isegi avalikud allikad on otseselt sidunud KGBga ja selle järglase FSBga, kuulutas Vene agressiooni, mis seni oli „sõjaline erioperatsioon“, pühaks sõjaks.
Vene kiriku vaates on Venemaa pühas sõjas kollektiivse läänega ja globalismiga, ukraina rahvast ei ole olemas, niinimetatud Russki Mir (Vene Maailm) on seal, kus Kremlil vaja ja Vene impeerium peab laienema. Püha sõda ei määratletud vaid õigeusu mõistena, vaid seoti Kremli laia arusaamaga sellest, kes on osa vene rahvast ja Russkii Mirist. Kirikupea väitis, et Venemaa on Russkii Miri looja, toetaja ja kaitsja ning et Russkii Mir on vaimne kultuur.
Vene kiriku avaldus pühitseb Putini eesmärki hävitada kõigepealt Ukraina riik, taastada Vene impeerium ning siis laiendada Kremli mõjuala veelgi. Vene kirikupea ja džihaadile üles kutsuvate islamiäärmuslastest radikaalsete mullade vahele võib rahulikult panna võrdlusmärgi. Jumalat siin ei ole, ega ei ole ka mõtet otsida. On usu ja usklike jumalavallatu ära kasutamine imperialistlikel ja võibolla ka isikliku kasu saamise eesmärkidel.
Praegusele Vene kirikule pani Jossif Stalin aluse kõige suuremas hädas II maailmasõja ajal 1943. aastal, kui määras Moskva kirikule patriarhi. Stalin leidis, et kirik on õigeusklike ja harimata venelaste mõjutamiseks ja jälgimiseks parim tööriist. Kirikust sai omalaadne KGB alltöövõtja.
Pärast Nõukogude Liidu lõppu suurenes FSB tööpõld Vene Õigeusu kirikus, sest venelaste mõjutamiseks ja kontrollimiseks oli tarvis asendada muinasjutt peatsest kommunismi saabumisest millegi muuga.
Aga tagasi Eestisse. Eesti õigeusu kogudused moodustasid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku märtsis 1919. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik oli iseseisvunud vaid kaks aastat varem, 1917. aastal.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia aluseks on 1923. aastal Konstantinoopoli patriarhaadi antud tomos ehk iseseisvusakt. Pärast Eesti okupeerimist asus Kreml otsekohe likvideerima vaba ja jumalakartlikku kirikut.
- aastal kandis Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi esimees Vselolod Merkulov Stalinile ette plaanidest EAÕK üle võtmisel:
- Oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Läti, Eesti ja Leedu õigeusu kirikud Moskva Patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.
- Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks määrata Moskva Patriarhaadi peapiiskop Dmitri Voskressenski, kes on julgeoleku agent.
Eesti õigeusu kirik läks eksiili. 1996. aasta 20. veebruaril taasjõustas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos 1923. aastal EAÕK-le antud tomose.
Kreml võitles raevukalt oma mõjutustööriista hoidmise eest Eestis, tõi õigesuklikud tänavatele ristikäikudele ja saavutas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) registreerimise ning kirikute pikaajalisele rendile andmise neile.
Kremlil on selge tahe hoida Eestit Moskva kiriku ja kirikupea mõjualas, lõhestada Eesti elanikkonda ning mürgitada õigeusklike meeli. Veel enam – usurpeerida ainsa „päris ja ajaloolise“ õigeusu kiriku roll Maarjamaal.
Moskva kiriku tegevus organisatsioonina Eestis tuleb ühemõtteliselt ja venitamiseta lõpetada. Moskoovia kiriku kogudused saavad ise otsustada, kuidas nad oma usuelu edasi korraldavad, kas liituvad jumalakartliku Konstantinoopoli kirikuga või siis mitte. See ei ole riigi asi.
Toompeal asuv Nevski katedraal ei tohi mitte mingil juhul jätkata patriarh Kirilli otsealluvuses ega alluvuses üleüldse. See kirik peab minema tagasijumalakartliku EAÕK kätte ja ilmselt on seal vaja ka eksortsismi. Nagu ei saa olla Kirilli otsealluvuses ka Kuremäe klooster.
Eesti Kirikute Nõukogu peaks tõsiselt tegelema sisekaemusega, sest džihaadile üles kutsuv organisatsioon, mis nimetab end kirikuks, ei sobi ilmselgelt meie komberuumi. MPEÕK juht patriarh Kirill kutsub otseselt üles ususõjale kollektiivse lääne ja seega ka Eesti vastu. Usun, et Kirikute Nõukogu president Urmas Viilma tegelikult teab, mis juhtus peapiiskop Hugo Rahamäega 1941. aastal Kirovi vanglas ja miks bolševikud ta maha lasid.
Eesti peab võtma enesekindla seisukoha, tegema vigade paranduse ja tegema lõpuks ära poliitilistel põhjustel venima jäänud töö. Peame saatma välja ühemõttelise sõnumi otsustavusest eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. See on Eesti riigi ainus mõte. Venelased saavad aru ja austavad ainult otsustavat käitumist ning kindlat seisukohta. Kompromissi otsimist või viisakust loevad imperialistid ja suurvene šovinistid nõrkusena.
Riigikogu tänane tasakaalukas avaldus, mis kirjeldab ausalt Moskva kiriku sõjaõhutavat ja jumalavallatut rolli, on kindlameelne samm usklike ja usuvabaduse kaitseks Eestis.