Igal nädalal saadavad ministrid teele uusi eelnõusid, sageli uute kuludega riigieelarvesse. Nii tulevad maksumaksja kukile järjest uued püsikulud, mis paisutavad riigieelarvet püsivalt, nagu nimigi ütleb. Muidugi mõista on iga kulu põhjenduseks üllas eesmärk Eesti inimeste elu parandada, kuis muidu. Osa nimetab alusena lausa valitsuse tegevusplaani täitmist. Ma ei kirjutaks seda lugu, kui tegelikkuses oleks kõigeks heaks ja ilusaks raha olemas. Aga raha ei ole. Ja kui raha ei ole, siis ei saa maailma parandada kulusid tõstes, vähemasti mitte püsikulusid tõstes.
Kuidas pered asja lahendaks?
Lastega perele on oi kui tuttav olukord, kus laps lunib midagi talle väga olulist, aga vanematel on juba näpud põhjas. Reeglina oskavad pered neid valusaid hetki hästi lahendada. Lapsevanem hindab esmalt kulu vajalikkust. Kommidele öeldakse kohe ei, kinopiletiga võib olla keerulisem. Kas vajadus kinopiletit osta on lapse soov teha koos sõpradega midagi lahedat (tore, aga edasi lükatav kulu) või on tegu klassikülastusega ning filmi kohta tuleb hiljem kirjutada hindeline ülevaade? Eks olnud ka nii, et selle kinokülastusega nõustusid vanemad tollel lapsevanemate koosolekul, kus keegi ei söandanud ebapopulaarseks vastulauseks sõna võtta. Järelikult tuleb kümneka võrra vähendada toiduraha. Aga võib-olla on tegu investeeringuga, näiteks uued sporditossud võimaldavad trennis edasi käia, ja pealegi võivad väikseks jäänud jalanõud jalad sootuks ära rikkuda.
Aga kuidas riik asja lahendaks?
Peaks tegelikult samamoodi lahendama, nagu peredki seda teevad. Kui raha pole, siis uusi kulusid kaela võtta ei saa. Hädatarvilikeks kuludeks tuleb maha tõmmata midagi, mis tingimata vältimatu polegi. Kui esmapilgul tundub, et kõik on vältimatu, siis ilma osa kuludeta läheb elu ikkagi edasi. Raha ei saja taevast alla.
Kõige kiirem lahendus on tõmmata punane joon uute kulutuste tekitamisele. See tähendab, et valitsus peaks tõmbama pidurit kõikidele eelnõudele, mis riigi kulusid suuremaks kasvatavad. Kui on tõesti hädatarvilik mõne uue kulutusega algust teha või senisega suuremalt edasi minna, siis tuleks lisanduva kulu katteks mõni muu ja vähem oluline kulutus ära lõpetada. Loomulikult tuleb edasi minna uute eelnõude abil elu paremaks tegemisega ja lubadused vajavad ka täitmist, aga iga uue kulu jaoks tuleb esmalt leida kokkutõmbamise koht seniste kulude hulgast. See põhimõte ei saa kehtida üksnes riigikaitses, kus kulud peavad julgeoleku huvides vältimatult kasvama.
Kuidas leida uutele kuludele katet?
Olen ise ametnikuna töötanud ja võin kinnitada, et võimalusi uuteks kuludeks vanade arvelt katet leida on küll. Nimelt on riigisektor võrreldes algusaegadega kõvasti paisunud. Iga erakond on võimul olles oma asjade ärategemist tahtnud ette näidata, kasvuaegadel on olnud lihtne lisada muidki õilsaid plaane. Riigieelarves pole ühtegi rida, mis oleks seal valesti või ilmaasjata. Kui aga on ikkagi vaja kokku tõmmata, siis tuleb paratamatult tähtsuse järgi teenuseid reastada. Kõige valutum kodanikele on riigi dubleerivate tegevuste lõpetamine. Dubleerimised pole mitte ainult mõttetu rahakulu, vaid see tekitab töökoormust juurde sama asja tegevate osapoolte töö koordineerimiseks. Ise ametnikuna töötades püüdsin ohjata näiteks seda, et üks ja seesama park poleks korraga muinsus- ja looduskaitse all või diskrimineerimisalast nõustamist ei antaks samas asjas mitme erineva riigi rahastatud institutsiooni poolt.
Kitsal ajal ei tuleks teha ka asju, mida Euroopa Liit on soovitanud, aga millest me oleme teinud kõrvalepõiklemist mitte võimaldava nõudmise. Nõudmise kontrollimine tähendab juba halduskulu, soovituse järgimine aga mitte. Ja kas ei saaks avalduse täitmise nõustajate palkamise asemel teha avaldust ennast palju lihtsamaks?
Uue reegli tulles tühistame mõne vana.
Mõte enne uute kulude võtmist vanu kustutada pole uus ega originaalne. Euroopa Liit tegeleb samuti kulude kokkupakkimise ja kaitsesse ümber suunamisega. Iga uue õigusakti loomisel tuleb mõni vana kustutada. Seetõttu ongi suur osa riigikokku arutellu jõudvatest vanade kohendused. Sama põhimõtet peaksime kasutama ka Eestis. Enne iga uut reeglit tühistame mõne olemasoleva. Sest lisaks riigieelarvelistele kuludele on vanade venima jäänud nõudmistega veel üks häda – need on mõttetult koormavad. Seadusesäte tuleks välja kuulutada ainult siis, kui ilma mitte kuidagi ei saa. Ja sama kriitilise pilguga tuleb ka olemasolevad üle vaadata. Iga uue seadusesätte jõustamisel mõne vana tühistamine on lihtsalt paganama hästi distsiplineeriv viis lokkava õigusruumi korrastamisel.
Uutel eelnõudel peab olema ka bürokraatia vähendamise selge eesmärk. Euroopa Liidust on taas hea eeskuju võtta: 25 protsenti bürokraatia vähendamist on Brüsseli, aga mitte veel Eesti siht. Eesti 200 arvates on jõukohane ka 75 protsenti bürokraatia vähendamist. Näiteks Euroopa Liidu jaoks olulise puhta energia REPowerEU kava kohaselt ei või planeerimine kesta kauem kui üks aasta. See sunnib Eestis asendama senise 4-10-aastase tempo kiiremaga, mis vähendab halduskoormust ja seega ka ametnikke. Bürokraatia kokkutõmbamise filter tuleb ka Eestis iga uue eelnõu teele ette panna, sest vastasel korral tekitame ikkagi riigile muudkui kulusid juurde. Halduskoormuse vähendamisest võidab kõige enam majandus ja seeläbi ka Eesti inimeste palgad.