Vene õigeusu kiriku Moskva patriarhaat korraldas Ülemaailmse Vene Rahvuskogu kongressi Moskvas 27. ja 28. märtsil 2024, kus ta esitas propaganda teksti nimega „Vene maailma olevik ja tulevik“. Uudistekanalid kajastasid patriarh Kirilli kõige räigemaid väljaütlemisi, kui ta nimetas agressiooni „pühaks sõjaks“ ning ukrainlasi venelasteks, kuid vähesed pööravad tähelepanu õigeusu kiriku soperdisele kui ideoloogilisele manifestile. Selle mõte on tekitada Kremli erinevate narratiivide sünergia, laiema ja sügavama suurvene šovinistliku ideoloogia näol, mis õigustab igati agressioonipoliitikat ja Venemaa laienemise püüdlusi tulevikus.
KGBlase Kirilli avalduses on üleskutsed Venemaa seaduste ja poliitikadokumentide täiendamiseks, mis võimaldaksid Putini režiimil veel rohkem kruvisid kinni keerata, nagu seda ei ole veel piisavalt tehtud. Oluline element on „püha sõda“, mis viitab ühtviisi Teisele maailmasõjale kui eksistentsiaalsele ohule ning usujuhi poolt esitatuna islami fundamentalistide džihaadile. See erineb Moskva poolt seni kasutatud „plaanipärasest erioperatsioonist“. Kremli suuvooder Peskov juba rääkis ükskord sõjast ning Moskva õigeusu kirik võttis tuld ja ajab asja usinalt edasi. Kirill räägib „rahvuslikust vabadussõjast Edela-Venemaal“, venelaste pühast kolmainsusest (venelaste, valgevenelaste ja ukrainlaste „ühtsusest“) ja läänemaailma satanismist…
Putini Venemaa on iga kandi pealt fašistlik riik
autoritaarsus ja ultranatsionalistlik poliitiline ideoloogia (oma rahvuse ja tsivilisatsiooni ülimuslikkus teiste suhtes), diktaatorlik juht, keda jumaldatakse ja muudkui „valitakse“, tsentraliseeritud autokraatia, militarism, opositsiooni jõhkra jõuga maha surumine ja likvideerimine, kodanike täielik allutamine riigi huvidele, mida määravad juht ja tema režiim, täistuuridel töötav propagandamasin ning range kontroll ühiskonna ja riigi majanduse üle koletislike „organite“ abil. Lisaks impeeriumi (taas)loomise ambitsioon ning vallutussõjad.
Putini Venemaa vastab täielikult fašismi kriteeriumitele ja isegi Natsi-Saksamaa poolt rassismiga täiendatud variandile, kuivõrd juutide asemel, keda natsid püüdsid maa pealt ära pühkida, on venelaste jaoks ukrainlased kui „alaminimesed“ (untermensch’id). Kirilli pamflett on nagu uus ja odioosne „Mein Kampf“. Me imestame, et on inimesi, kes fetišeerivad punatanke ja protesteerivad nende avalikust ruumist eemaldamise vastu. Nagu tankid ei olekski taparelvad, vaid mingid armsad ja õilsad mälestusesemed. Me oleme oma ettekujutuses väga tagasihoidlikud, kui me ei adu, et mitte ainult punatankid ei ole nende inimeste jaoks pühad, vaid ka ukrainlaste tapmine, Ukraina riigi hävitamine ja džihaad lääneliku ehk pärisdemokraatia vastu. Sest see on Russki Miri mõtte, nagu Vene õigeusu kirik on seda defineerinud, ilmselgelt Kremli heakskiidul.
Kas Putin, Kirill & Co valmistuvad täiemahuliseks „pühaks“ sõjaks lääne vastu?
Russki Miri äraspidisel maailmal on oma loogika ja eesmärgid, mida me peame tajuma, et hinnata adekvaatselt nende tegelikke kavatsusi ja ettevalmistusi. Parimal juhul on tegemist läänevastase vihkamise järjekordse ja kõrgema taseme manifestatsiooniga, mis on osa psühholoogilisest sõjast, millega nii-öelda töödeldakse nii kodupublikut kui muu maailma. Halvimal juhul on tegemist selge signaaliga, et Putini režiim loobub „erioperatsioonist“ ning hakkab valmistuma suureks sõjaks ja sellest rääkima.
Selge see, et Venemaa teeb kõik endast oleneva, et peita oma seisundit ja tulevikuplaane. Lääs ikka veel eelistab käituda valdavalt läbipaistvalt ja prognoositavalt, kuid Venemaa saab loota ainult salatsemisele, eksitamisele ja petmisele ning üllatamisele.
Peamised küsimused on, nagu ikka, kas neil on jõudu ja hullumeelset julgust, et kogu vaba ja demokraatliku maailmaga „pühalikult“ sõdida. Tahtmine jääb taevariigiks, ka Kirillile, kui Venemaal pole vajalikku rammu. Moskva militarismi peamiseks rahaliseks allikaks on olnud aastakümnete vältel väliskaubanduse suur ülejääk, mis on kordades kahanenud. Kreml teeb lühiajalisi ponnistusi sõjatööstuse täistuuridel hoidmiseks, mis justkui kasvatab riigi majandust, kuid see on piltlikult ahju kütmine bensiinikanistriga. Bensiin saab mingil hetkel otsa ja vaevalt leige ahi hakkab jahtuma.
Sõjamasina käigushoidmine nõuab juba praegu ülisuuri pingutusi ning surve Venemaa riigieelarvele kasvab kiiresti. Teiste sõdadega, üha vähem jääb raha sotsiaalkulutuste katmiseks, rääkimata majandusest, haridusest, tervishoiust ja tsiviiltaristu arendamisest. Vene riik paneb mängu oma reservid ning julgustab rahvast kulutama oma sääste. See ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik tegevus.
Lõpuks, Venemaa õigeusu kiriku Moskva patriarhaadi filiaalid tegutsevad paljudes välisriikides, sealhulgas Eestis. Nad võivad teha näo, et nad ei toeta sõda ja Putini režiimi jõhkrust, kuid nad on ikkagi Kirilli poolt maalitud fašistliku Vene maailma rakukesed, sest nad ei ole iseseisvad ega Moskva patroneerimisest lahti öelnud. Seepärast peaksid lääneriigid neid fakti ette panema – kas nad ütlevad Moskvast lahti või lõpetavad oma tegevuse „püha sõja“ kestmise ajaks. Jätkuv allumine Moskvale on vaikimisi Kirilli doktriini heaks kiitmine, öeldagu mida tahes.
„Kas neil on jõudu ja hullumeelset julgust, et kogu vaba ja demokraatliku maailmaga „pühalikult“ sõdida?“