Eestis reformiti doktoriõpet viimati 2022. aastal. Doktorandist sai nooremteadur ning tekitati teadmussiirde doktorantuur. Praegu on liiga vara hinnata, mis on reformi tulemuslikkus. Kas see aga annab meile kolme-nelja aasta pärast piisavalt doktorikraadiga inimesi selleks, et majandust kümne aasta jooksul kahekordistada?
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on valmis saanud ambitsioonika Eesti majanduse kiirendamise strateegia, mis näeb ette, et Eesti majandus kahekordistub aastaks 2035. Seda tahetakse saavutada mitte tooraineekspordi või tööjõumahukate toodete ekspordi kaudu, vaid pigem läbi tööviljakuse tõusu ning innovatsiooni. Viimane omakorda vajab väga kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, kel on teadmised ja oskused luua nutikaid tooteid ja uuendada tööprotsesse. Sellist tööjõudu võib importida, kuid migratsioon tekitab väikeses Eesti monokultuurses ühiskonnas kõhklusi ning vastuseisu.
Teiseks võimaluseks on intensiivistada kodumaist doktoriõpet ja seda eriti erialadel, mis loovad silmaga nähtavat ja eksporditavat lisandväärtust nagu tehnika, infotehnoloogia, biomeditsiin ja nii edasi. Tänapäeva rahutus maailmas on ka sotsiaalteadlaste ekspertiis maailma seletamisel hädavajalik. Eestlased on õpihimuline rahvas ning elukestev õpe läheb meil soodsale pinnasele. Siiski ei pruugi sama või madalama astmega hariduse korduv omandamine riigi majandusse lisandväärtust luua. Eksporditava lisandväärtuse loomiseks on suurim potentsiaal doktorikraadiga inimestel.
Doktorantuuri praegune seis
Vaadates praegust doktoriõppe olukorda ei paista küll, et suures hulgas doktorikraadiga inimesi juurde tulema hakkaks. Haridus- ja teadusministeeriumi 2022. aastal avaldatud tulemusaruande alusel lõpetab 4-aastase doktorantuuri õigeaegselt vaid 34 protsenti doktorantidest ning peaaegu pooled jätavad selle kas pooleli või lõpetavad alles aastate pärast. Eesmärgiks seatud 300 doktorandi asemel lisandus 2022. aastal 250 doktorikraadiga inimest, kellest peaaegu 1/3 olid välismaalased. Osad neist jäävad Eestisse ja panustavad meie majandusse, kuid see ei pruugi tingimata nii olla. Haridusministri sõnul vajaksime 500 uut doktorikraadiga inimest aastas, kuid selleks pole paraku meie kõrgkoolidel võimekust.
Doktorantuuri tagasihoidlik tulemuslikkus pole uudiseks ning on kestnud aastaid. Üheks põhjuseks peeti madalat stipendiumi. Aastal 2022 said doktorantidest reformi tagajärjel nooremteadurid, kes saavad keskmist palka ja kellele laienevad ka sotsiaalsed karantiid. Viimastel aastatel on oluliselt suurendatud survet juhendajatele, et need doktorante rohkem tagant utsitaksid. See on siiski veidi kummaline, kuna tegemist on kõige kõrgema ja elitaarsema õppega, kus eelduslikult võiks õppijate motivatsioon olla väga kõrge.
Seetõttu väidan, et doktorantuuri madala edukuse üheks olulisemaks põhjuseks on õppijate madal motivatsioon. Ehk pole noortele päris selge, mida riik doktorantuuri lõpetanult ootab. Doktorantuur pole vajalik mitte prestiiži parandamiseks, eluloo kaunistamiseks ega ka mitte eluaegse õppe osa. Doktorantuur on osaliselt ettevalmistus kõrghariduse tasemel õpetamiseks, kuid ennekõike on see ettevalmistus teadlasekarjääriks. Doktoriõpe nõuab täielikku pühendumist ning selle tegemine paljude muude ülesannete kõrvalt on rööprähklemine, mille tulemus ei pruugi kellelgi rahulolu pakkuda. Doktoritöö kulgemise takistuseks võib olla ka teadusrahastuse kehv seis. Paljudes teadusgruppides tegelevad teadlased ja grupijuhid lakkamatult grantide kirjutamisega, kuna sellest sõltub nende endi ning alluvate sissetulek, aga ka võimalus edasist teadustööd teha.
Doktorandi saab võtta ikka vaid siis, kui on olemas vahendid doktoritöö tegemiseks. Kui doktorant satub teadusgruppi, kus puuduvad vahendid või on neid minimaalselt, pole ka tulemusi loota. Võimalik, et praegune doktorikooli meede parandab doktorandilt oodatavate oskuste omandamist ning väldib õppekavade liigset killustumist.
19. sajandi süsteem 21. sajandi maailmas
Valitsus, ettevõtjad ja kõrgkoolid peaks koos selgelt sõnastama, missuguseid oskusi ja teadmisi doktorikraadiga inimeselt oodatakse. Ülikoolide osaks jääks välja nuputada, kuidas neid oskusi kõige paremini anda ja veelgi olulisem, kuidas omandatud oskusi hinnata. Pakutud on ka ühtsed nõuded doktoritöödele kogu Euroopa Liidus. Miks ka mitte? Sellised nõuded ei saa aga põhineda subjektiivsel eksperthinnangul, vaid peavad lähtuma objektiivsetest mõõdikutest. Nii kaua aga kui doktorandi hindamine on erinevates ülikoolides väga erinev, ei saa ka ühtseid Euroopa nõudeid kehtestada. Enamikes ülikoolides pärineb doktoritööde kaitsmise süsteem 19. sajandist, mil Prantsusmaal ja Saksamaal hakati doktorikraadi omistama pärast seda, kui teadustulemustele oli positiivse hinnangu andnud teadlaste kogu. Vaatamata maailma hiiglaslikule progressile toimib see süsteem suures osas veel praegugi.
Teadusmaastik on kahe sajandi jooksul aga kardinaalselt muutnud. Erinevalt 19. sajandist, kus teadlased töötasidki kas üksinda või koos mõne kolleegiga, valmib 21. sajandil enamus teadustöödest suurtes, sageli mitmeid riike ja kontinente haaravates kollektiivides. Seetõttu vaevalt, et ükski doktorant üksinda midagi avastab või teadusartiklit kirjutab. Pelgalt artikli kirjutamise võib õige varsti, kui mitte juba, tehisaru üle võtta. See aga ei tähenda sugugi, et teadlase roll kahaneb. Veelgi enam on inimaju tarvis andmete selgitamisel ja konteksti panemisel. Seda enam muutub järjest olulisemaks mitte see, kui mitmes artiklis doktorant autor on, vaid see, missugused oskused ja teadmised ta doktorantuuri ajal omandanud on, kuidas ta neid kasutada oskab. Kui terve elu on meie ümber tugevalt muutunud, miks peaksime siis doktorikraadi ikka 19. sajandi reeglite alusel kaitsma? Kas sellest iganenud süsteemist ei pärinegi olukord, et doktoriõpingud kestavad aastaid ja on pigem teatud eluetapile punkti panemine kui uue karjääri alustamine. Kui tahame majandust 2035 aastaks kahekordistada, vajame rohkem noori doktorikraadiga inimesi kohe ja praegu.
Liigselt venivatele doktoriõpingutele ning vajadusele kogu protsessi tõhustada, on juhitud tähelepanu ning astutud samme selle parandamiseks ka teistes riikides. Nii näiteks viib Soome valitsus aastatel 2024-2027 läbi testprogrammi, millesse investeeritakse 255 miljonit eurot. Vastutasuks soovib valitsus saada lisaks 1000 doktorikraadiga teadlast (Soomes kaitstakse aastas veidi üle 1600 doktorikraadi) 15-s kõige põletavamas valdkonnas nagu näiteks kasvajate ravi, tehisaru, sotsiaalne toimetulek jt. Doktoriõpingute kestus piiratakse kolmele aastale. Ümber vaadatakse ka doktoriõppe programmid ning nõuded doktoritööde kaitsmisele. Põhjused miks nad seda teevad on samad mis meilgi Eestis – Soome tahab majanduse läbi innovatsiooni käima tõmmata.