Moraalsed ja poliitilised kaalutlused agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõiguse peatamiseks, kuni agressioon lõpeb ja agressorid on pandud vastutust kandma, on laialdaselt teada ja täiesti selged. Ma ei hakka neid kõiki siinjuures kordama. Toon esile üksnes nende riikide kodanike õiguse valida näiteks Tallinna ja Narva volikogu ning ühtlasi Vladimir Putinit – see on täiesti vastuvõetamatu.
Riigikogus esindatud erakonnad ja eri institutsioonid on sel teemal sõna võtnud. Nii hääleõiguse peatamise pooldajad kui vastased või kõhklejad on esitanud oma põhjendused. Küsimus on mõistagi tahtes, sest alati ja igas küsimuses leiab poolt- või vastuargumente vastavalt oma hoiakule ja huvidele. On arusaadav, et poliitilise spektri vasakul poolel olevad erakonnad kardavad kohalikel valimistel valijaid kaotada, kuid otsuse vastuvõtmiseks ei pea olema konsensust.
Alustagem sellest, et vastav otsus peab silmas Venemaa ja Valgevene kodanikke, kes elavad Eestis meie riigi hea tahte põhjal väljastatud elamisloa alusel, kuid nad on ikkagi agressorriigi alamad. Nende lojaalsus Eesti riigile on igal juhul küsitav, kuigi võib olla ka erandeid. Riigikogu on Venemaad nimetanud terroristlikuks riigiks ja Valgevene on ilmselgelt tema kuriteopartner. Agressiooni definitsioon on olemas rahvusvahelises õiguses, sealhulgas ÜRO hartas. ÜRO peaassamblee on võtnud alates 2022. aasta märtsist vastu mitu resolutsiooni, mis mõistavad Venemaa agressiooni hukka.
Küsimus, kuidas defineerida agressorriiki, on seega kunstlikult tekitatud. See ei tohiks valmistada mingeid probleeme. Iseasi, kas nimetada vastava seaduse muudatuses ainult Venemaad ja Valgevenet nimeliselt või kirjutada need sätted üldisemaks, sest agressioone võib toimuda tulevikus ka mujal maailmas. Venemaa ja Valgevene peaksid siiski olema esimesed. Neile võib lisada näiteks Põhja-Korea ja Iraani, kes toidavad agressiooni. Üks Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõiguse peatamise vastaste peamisi argumente on põhiseaduse muutmise vajadus, mis on keeruline ning millest justkui ei saa üle ega ümber. Seetõttu tuleb kaaluda võimalikult lihtsaid alternatiive, mis ei tingi põhiseaduse muutmist.
Alalise elamisloa muudame ajutiselt ajutiseks elamisloaks
Eesti vabariigi põhiseaduse paragrahvi 156 teine lõige ütleb: „Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad.“ Eestis püsivalt ehk alalise elamisloa alusel elavatel teiste riikide, sealhulgas Venemaa ja Valgevene kodanikel on seega passiivne valimisõigus ehk õigus hääletada kohalikel valimistel.
Põhiseadus annab kohalikel valimistel hääletamise õiguse välisriikide kodanikele, kes elavad püsivalt Eestis, kuid Venemaa ja Valgevene kodanike alalised elamisload peaksid olema korraga tühistatud ja nende asemel väljastatud ajutised elamisload.
See on igati õigustatud samm, mille eesmärk on vähendada Eestis meie julgeolekut otseselt ähvardavate agressorriikide kodanike arvu ja nende poliitilist (kriisiolukorras ka praktilist) mõju meie riigile. Tegemist on tehnilises mõttes bürokraatliku sammuga, millega e-riik ja vastutavad institutsioonid peaksid küllalt kiiresti hakkama saama.
Tõsi on see, et Venemaa takistab oma kodakondsusest vabanemist, mis oleks Eestis elavate Venemaa kodanike loomulik viis nende hääleõiguse ja alalise elamisloa säilitamiseks, kuid see pole lõpuks otsustav argument. Küsiksin selle asemel: kus need inimesed olid viimased kolmkümmend aastat? Kui neil oli võimalik Venemaa kodakondsusest lahti öelda, siis nad seda ei teinud. Miks? Nüüd on järsku soov (kui paljudel ja kui siiralt, seda me tegelikult ei tea), kuid praktiliselt pole võimalust.
Lisaks öeldakse, et me võtaksime osa inimestelt ära õigused, mis anti neile umbes veerand sajandit tagasi. Need õigused andis neile lahkelt Eesti riik Jeltsini Venemaa ajal, kuid olukord on kardinaalselt muutunud. Pealegi, Venemaa ja Valgevene kodanike alalised elamisload muutuvad ajutisteks ning nende hääleõigus kaob ära agressiooni lõpetamiseni. Teiste sõnadega, nende inimeste õiguste taastumine sõltub nende riikide tegevusest, mille kodakondsusega nad on. Keegi neid Eestist välja ei saada, kui nad käituvad Eesti seaduste järgi. Ka see on põhiseaduses kirjas.
Lõpuks, küsitlused näitavad, et selle otsuse tegemist toetab üle 70% valijatest. See tähendab seda, et Eesti inimesed tajuvad väga selgelt kõiki moraalseid ja julgeolekupoliitilisi aspekte. Nad ei jää juriidilistesse peensustesse ja häältelugemisse kinni. Sama meelsus valitseb tõenäoliselt ka riigikogus, mistõttu peaksid erakonnad laskma hääletamise vabaks, kui fraktsioonides ei valitse üksmeel. Nüüd on otsustavalt tegutsemise aeg.