Tänavu 2. veebruaril möödub 104 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest, mis on meie omariikluse suuremaid sümboleid ja Eesti diplomaatia suurvõit.
104 aastat tagasi ei olnud Eesti üksi, võit vabadussõjas tuli ju ka liitlaste toel. Samamoodi toetab rahvusvaheline kogukond nüüd Ukrainat. Ukraina ei ole üksi. Kuid nagu Eesti vabadussõjaski, on kõige alus võidutahe ja selge siht.
Praegu, mil agressor peab Euroopa südames verist sõda Ukraina rahumeelse iseolemise vastu, on paslik tagasi vaadata ka Tartu rahu õppetundidele. Meenutades Tartu rahu on selge, et sellega seostuvad põhimõtted on aktuaalsed tänapäevalgi.
Esiteks. Iga rahu loob vundamendi järgmistele põlvedele. Ka praegu on palju neid, kes esimesel võimalusel ihalevad rahu järele. Jaan Poska õpetus on siin kasuks: mitte iga rahutuvi ei ole siiras ja meie rahuarmastus ei ole vastaspoole jaoks enesestmõistetav.
Poska toonased sõnad kehtivad ka praegu: rahu vundament laotakse rindel. Ukraina pinnal toimuva verise sõja lõppmäng määrab Euroopa julgeoleku ja avaldab otsest mõju meie senisele elulaadile. Kaalul ei ole rohkem ega vähem kui meie senise elulaadi kindlustanud demokraatial, inimõigustel ja Euroopa julgeolekul põhinev rahvusvaheline kord.
Teiseks. Sugugi tähtsusetum polnud seegi, et Poska tundis Nõukogude Venemaa seadusi paremini kui tema vastas istujad. Nii ei saa me väikeriigina endiselt pidada midagi endastmõistetavaks, vaid pingutada tuleb jätkuvalt maksimaalselt. Teisisõnu, joosta tuleb maratoni, kus peame oskama õigel hetkel kiirendada.
“Nüüdki on Venemaal rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus hüvitada Ukrainale tekitatud koletu kahju.”Kolmandaks majandusküsimus. Lagunenud Vene tsaaririigi kullafondist saadud 15 miljonit kuldrubla polnud sugugi vähem tähtis saavutus, mis aitas pärast vabadussõda noorel Eesti Vabariigil jalad alla saada. Nüüdki on Venemaal rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus hüvitada Ukrainale tekitatud koletu kahju. Töötame välisministeeriumis selle nimel, et panna agressor vastutama sõjakuritegude eest ja võtta Ukraina ülesehitamisel kasutusele Venemaa külmutatud varad. Ainult see tagab õiglase rahu ja Eesti on siin teenäitaja.
Teame oma enda ajaloost liigagi hästi, et kõige aluseks on vabadus, see annab meile kõik muu. Parem on elada maailmas, mis on priiuseks küps. Vabaduse eest seismine ei ole ainult usk paremasse homsesse, vaid igapäevane töö, millega pürgime tugevama reeglitel põhineva maailmakorra, inimõiguste parema kaitstuse ning kaasavamate otsustusprotsesside poole.
Tartu rahuleping andis meile õigused ja kohustused, nagu teeb iga leping. Jaan Poska ütles rahulepingu ratifitseerimiskõnes tabavalt: “Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.”. Rahu ei ole enesestmõistetav. Meie kohustus on tagada, et saabuv rahu oleks kindel ja õiglane. Selline oli ka Poska kirjeldus rahust. Töö selle nimel käib lakkamatult.
Head Tartu rahu aastapäeva!