Isegi need pered, kelle lapsed ei saa munitsipaallasteaeda või on sunnitud käima erahoius, panustavad teiste laste „tasuta“ kohtade rahastamisse.
See, et üldine kohatasu on 0 eurot, ei aita tegelikult kõige haavatavamaid peresid oluliselt rohkem, kui senine süsteem seda teinud on.
Osal Tallinna poliitikutel on tekkinud soov kehtestada lasteaedade kohatasuks 0 eurot. See samm võib esmapilgul tunduda peresõbralik ja populaarne. Tegelikkuses pole siin midagi „tasuta“. Ja veelgi enam: süsteem toob kaasa uusi ebaõiglusi, mida otsustajad tihtipeale tunnistada ei soovi.
Pole ka ime, et 0 eurot kõlab valijatele hästi – eriti siis, kui poliitikute erakondlikud reitingud püsivad madalana ja on vaja avalikkusele kiire positiivse signaal anda. Tasuta-lubadust on lihtne müüa, kuid selle tegelikud tagajärjed jäetakse lihtsalt tagaplaanile.
Kõige tähtsama asjana tuleb meeles pidada: 0-eurone lasteaia kohatasu tähendab Tallinna eelarvele ligi 9 miljoni eurost kulu juba järgmisel aastal ja see hind tõuseb paari miljoni võrra iga aastaga.
See raha ei tule tühjalt kohalt – selle katavad kõik linna maksumaksjad, sealhulgas need, kes oma lapsele kohta ei saa või on sunnitud kasutama kallist erahoidu.
Tasuta pole tasuta – me kõik maksame
Kõik Tallinna maksumaksjad maksavad kinni nn tasuta lasteaiakoha teenuse. See tähendab, et isegi need pered, kelle lapsed ei saa munitsipaallasteaeda või on sunnitud käima erahoius, panustavad teiste laste „tasuta“ kohtade rahastamisse.
Süsteem, mille eesmärk on aidata kõiki, hakkab paratamatult osa peresid hoopis karistama. Miks? Sest erahoidude jaoks või valel ajal sündinud laste vanematele pole piisavat kompensatsiooni.
Vanemad, kelle laps saab 1,5-aastaseks lasteaia õppeperioodi sees, avastavad sageli, et soovitud lasteaedades pole vabu kohti. Kui nad peavad tööle naasma, jääbki ainsaks valikuks tasuline erahoid.
Mõistlik ettepanek lastega peredele lasteaiakohtade puuduse kontekstis on linnatoetuse suurendamine eralasteaias käivatele lastele ning kohatasule hinnalae kokku leppimine, et eralasteaedade teenust kasutavad pered ei maksaks mäekõrgust hinda võrreldes munitsipaallasteaiaga.
Probleemi tuum pole mõnekümnes euros
Tegelik probleem ei seisne ju mõnekümneeuroses kohatasus. Linnas on juba praegu ette nähtud lisasoodustused puudust kannatavatele peredele. Haridusliku erivajadusega lapse ning teise lapse puhul on pere juba lasteaia kohatasust vabastatud.
Seega ei aita üldine kohatasu kaotamine tegelikult kõige haavatavamaid peresid oluliselt rohkem, kui senine süsteem seda teinud on. Küll aga toob kaasa olulise lisakulu linna eelarvele ning vähendab linna võimet ehitada uusi lasteaedu, tõsta õpetajate palka ja alushariduse teenuse kvaliteeti.
Tegelik risk on selles, et universaalne tasuta-lubadus tekitab süsteemi, kus abivajajad jäävad keerulisemasse olukorda, kuna ligipääs lasteaiateenusele halveneb. Tasuta kohta hoiavad kinni ka need pered, kelle laps ei käi iga päev lasteaias. Igaks juhuks tuleb ju kohta hoida.
Lasteaia kohatasuta süsteem suurendab ebavõrdsust ega anna sisuliselt midagi peredele, kellele kvaliteetne ja kättesaadav lasteaed, remonditud hooned ning professionaalsed tugiteenused on tegelikult palju olulisemad, kui sümboolne tasuta koht.
Raha vales kohas – päris probleemid jäävad lahendamata
Veelgi olulisem on küsida: kas just kümmekond miljonit eurot peaks Tallinna linn praegu panema tasuta kohatasu katteks, kui lasteaedadel on hoopis olulisemad vajadused?
• Tallinna munitsipaallasteaedade hoonetest üle 80 on endiselt amortiseerunud ja vajavad hädasti remonti.
• Paljudes lasteaedades on puudu abiteenuste pakkujad: tugispetsialistid, psühholoogid, logopeedid, tugiõpetajad, eesti keelt valdavad inimesed.
• Lasteaia personal on paljude aastate jooksul saanud pigem alakoheldud – kasvatajate ja õpetajate palgad on endiselt liiga madalad, et hoida ja motiveerida häid töötajaid.
Seejuures soovitakse nende probleemide lahendamise asemel suunata aastas miljoneid eurosid hoopis kaheldava väärtusega populistlike lubaduste täitmiseks. Paraku on selgelt näha, et ettepanekute tegijatel puudub pikaajaline ja sisuline vaade tegelike probleemide lahendamisele.
Poliitilise kiirtulemuse saavutamine kaalub üles haridussüsteemi tegeliku parandamise vajaduse. Selleks et kõik Tallinna lasteaiad oleksid 2035. aastaks nüüdisajastatud, peab linn investeerima ligikaudu 60 miljonit aastas. Praegu suudab linn investeerida alushariduse taristusse umbes 35 miljonit. Investeeringute suurendamise asemel on soov tegeleda populismiga ja tasuta asjade jagamisega.
Kokkuvõtteks
Jättes veel analüüsimata järjekordade hoidmise fenomeni ja olude sunnil erahoidudes hoitavate laste eest oluliselt suurema tasu maksmise probleemi, tooks 0-eurose kohatasu süsteemi kehtestamine juurde rohkem probleeme, kui see lahendaks.
• Osal Tallinna poliitikutel on tekkinud soov kehtestada lasteaia kohatasuks 0 eurot, aga tegelikkuses ei jagu kohti kõigile soovijatele just soovijate kodukoha läheduses.
• Vähem kindlustatud pered, kelle lapsed jäävad ilma linna kohast, peavad maksma ise kalli erahoiu eest. Samal ajal suudavad jõukamad pered olukorraga paremini toime tulla.
• Maksumaksjad tasuvad kõik selle eest ühiselt – Tallinna eelarvest kaob selleks aastas ligi 9 miljonit eurot, mis võiks hoopis aidata parandada lasteaiaruumide olukorda, tuua juurde tugispetsialiste ja maksta õpetajatele väärilist palka.
Keskerakonnale on alati olnud loomulik põhimõtete vahetamine lähtuvalt positsioonist: kui oldi võimul, tõrjuti tasuta lasteaiakohtade võimaldamist, sest saadi aru, et see ei ole mõistlik. Kuid olles opositsioonis, muutus see omamoodi mõnusaks tööriistaks, et võimupartnerite vahele tüliõuna tuua. Aga Reformierakondlased, kus on teie terve mõistus ja majandusloogika? Kas see on teid nüüd lõplikult maha jätnud?
Kui on valida kahe halva vahel, kas lubada taas võimule keskerakondlased, kelle pikk valitsusaeg on tekitanud Tallinna linnast omamoodi Augeiase tallid, või leppida kokku taas Reformierakonna liitumine Tallinna praeguse võimukoalitsiooniga, siis parem variant on kokkulepe.
Eesti 200 ei toeta tasuta lasteaia kohtasu kehtestamist, sest tegelikkuses on abivajajad kindlustatud ja tegelikud probleemid on teised. Tallinn vajab endiselt muutust ja Eesti 200 on seda edukalt ellu viinud.