Ajakirjanike küsimuste järgi tundub vahel, et kogu riigi majanduspoliitika seisneb maksudes ehk kellelt ja kui palju raha kokku korjata.

Eesti 200 nägemuses ei ole maksud nende valimiste põhiteema. Maksusüsteem on kompleksne süsteem, mida saab muuta vaid pärast suuremates põhimõtetes kokkuleppimist. Eesti 200 põhimõte on, et üldine maksukoormus ei tohi tõusta.

Alustame päris algusest – miks me midagi maksustame? Majandusteoorias loetakse maksustamise põhieesmärkideks ressursside kogumine avalike hüviste pakkumiseks, majandusprotsesside toetamine ning õiglase tulu- ja varajaotuse kujunemisele kaasa aitamine.

Eesti taasiseseisvumise ajaloos on enamik tähelepanu läinud riigikassa täitmisele ja käitumuslike aspektide mõjutamisele (aktsiisid) ning alles viimase kümne aasta jooksul on järjest rohkem hakatud rääkima maksusüsteemist kui ühiskondliku õigluse instrumendist.

Aastatel 2000 kuni 2008 oli meie maksukoormus suhteliselt stabiilne, ca 31% SKP-st. Alates 2013. aastast on see tõusnud hüppeliselt eelkõige tänu erinevate aktsiiside tõstmisele, ulatudes praegu juba ligi 35%-ni SKP-st.

On loomulik ja vajalik, et maksusüsteeme perioodiliselt üle vaadatakse. Eesti majandus on viimase kahekümne aasta jooksul oluliselt muutunud ja ka maailm meie ümber on muutunud. Otsused, mis võisid olla Eesti jaoks ainuõiged aastal 2000 või 2010, ei pruugi olla enam parimad võimalikud lahendused aastal 2020.

Eesti 200 on täna ainulaadses olukorras, kus me ei pea meeleheitlikult kaitsma ühtegi minevikus tehtud otsust ja me oleme vabad küsima teravaid küsimusi ja pakkuma teistsuguseid lahendusi.

Maksupoliitika on vääramatu osa Eesti pikast plaanist ja seda ei tohi kujundada ainult järgmise aasta riigieelarvet silmas pidades. Igasugused maksumuudatused on alati pikaajalise mõjuga ja neid tuleb hinnata viie ja kümne aasta perspektiivis lähtuvalt meie riigi jaoks kokku lepitud suurtest eesmärkidest. Me oleme põhimõtteliselt vastu igasugustele maksutõusudele ja uutele maksudele, mille ainuke eesmärk on järjekordsele valimislubadusele katte leidmine.
Me peaks alustama sellest, et arvutame välja, kui palju me tegelikult peame kulutama, ja alles selle järel hakkame rääkima sellest, kust seda raha leida. Selleks oleme välja pakkunud nulleelarve kontseptsiooni, kus me võtame praegused tegevused ja nendega seotud kulud pulkadeni lahti ja lõpetame ära need tegevused ja kulutused, mis ei teeni meie riigi pikaajalisi eesmärke.

Lepime kokku selles, millised peaks olema meie riigieelarve kulutused järgmise kümne aasta jooksul, ja sellest lähtuvalt lepime alles kokku, mida ja kui palju maksustada, et see tagaks ühelt poolt soovitud laekumise ja teiselt poolt ei tõmbaks meie majanduse arengut kinni.

Me usume, et maksud on hind, mida inimesed ja ettevõtted on nõus maksma neile pakutava keskkonna eest. Sellest lähtuvalt maksavad inimesed juba täna üsna kõrget hinda oma elukeskkonna eest ja Eesti üldine maksukoormus ei tohi lähemal ajal mitte mingil juhul tõusta.

Majanduskasvule mõjub kõige kahjulikumalt kasumi maksustamine, füüsilise isiku tulumaks ja seejärel tarbimismaksud. Kõige vähem kahjulikud on majanduskasvule jooksvad varamaksud, mida on Eestis võrreldes teiste maksuliikidega liiga vähe kasutatud. Toome selle diskussiooni uuesti lauale.

Me tahame seista oma rahvuslikke tšempionite eest – need on Eesti ettevõtted, kes suudavad rahvusvaheliselt kasvada, jättes peakontori, kõrgepalgalised töökohad ja kasumi Eestisse. Meil peab tekkima rohkem rahvuslikku kapitali, et me saaksime riigina tulevikus edukas olla.

Selle eesmärgi nimel tegutsedes ei tohi me täiendavalt maksustada meie rahvuslike tšempionite tööjõukulude kasvu tõttu vähenevaid kasumeid ja sellega süüa ära võimalus meie rahvusliku kapitali kasvamiseks.

Maailma vallutamiseks on meie ettevõtetel järjest enam vaja siin hoida ja siia tuua tippspetsialiste ja -juhte, kes suudavad siinsetest peakorteritest maailma vallutada. See viib loogiliselt sotsiaalmaksu lae kehtestamiseni, sest me tahame, et need kõrgelt makstud töökohad loodaks Eestis, mitte Soomes või Saksamaal.

Kahjuliku tarbimisega seotud aktsiisid (alkohol, tubakas) peavad kehtima sellisel tasemel, mis tagavad riigile maksimaalse maksulaekumise ja samal ajal suunavad inimeste tervisekäitumist. Kütuseaktsiisi tuleb lisaks riigieelarve tuluallikale vaadata kui olulist sisendkulu kõikide toodete ja teenuste hinna kujunemisesse.

Me tahame, et meie rahvas oleks terve ja haritud – sellest eesmärgist lähtudes on selge, et tuleb ära kaotada erisoodustusmaks töötajate tervise ja arenguga seotud kuludelt, sest meil on vaja süsteemi rohkem raha sisse tuua ja rumal on karistada neid ettevõtteid, kes oma töötajate eest hoolitsevad. Ja kui me oleme aluspõhimõttena kokku leppinud selle, et me tahame oma inimesi ja ettevõtteid usaldada, siis ei tule lauale ka diskussiooni teemal „spordiklubi kaartides palga maksmine“.

Kui me soovime, et väljapoole tänaseid tõmbekeskusi tehtaks olulisi investeeringuid ja loodaks kohalikus kontekstis hästimakstud töökohti, siis maksuerandid on üks kõige loogilisemaid ning kogu riigi jaoks odavamaid vorme seda saavutada.

Maksude arvutamine, deklareerimine ja maksmine peab olema nii kodaniku kui ettevõtja jaoks lihtne ja arusaadav – igasugune maksude tasumisega seotud aja- ning rahakulu on nii kodanike kui ettevõtjate jaoks saatanast. Eraisikute põhilisi makse peab suutma arvutada masin.

Need on lihtsad näited eesmärgipärasest strateegilisest mõtlemisest. Eeldusel, et eelnevalt toodud põhimõtteid ja loogikat järgitakse, oleme me valmis arutama maksusüsteemi kompleksset muutmist eeldusel, et Eesti üldine maksukoormus ei tohi tõusta. Maksusüsteemi sellise muutmise eeldus on konstruktiivne dialoog ettevõtjatega ja sellele eelnev maksurahu.

Autor: Priit Alamäe

Allikas: EPL
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/varivalitsus-varipeaminister-priit-alamae-tahad-maksta-taismahus-kinni-oma-tootaja-spordiklubiarve-kaotagem-ara-seda-takistav-erisoodustusmaks?id=84151863&fbclid=IwAR0zlKjhbCEJGA-M9JS0S4tVMYOKK5EgimgzAOGMU78KGe7nz140ZKHufYE