• Kool, mis toimib ka ilma majakarbita on muutumas reaalsuseks
  • Õpetaja ei edasta vaid teadmisi ega kontrolli nende omandamist, vaid suunab õppimise protsessi
  • 45-minutilisteks õppeaine juppideks hakitud koolipäev peaks jääma ajalukku

 

Eriolukord on sulgenud koolimajad ja viinud lapsed distantsõppele, mis on elu enese poolt meile antud võimalus astuda suur samm 21. sajandi õppimise ja õpetamise suunas. Kuigi võib tunduda, et tekkinud olukorras on peamine väljakutse õpetajate ja õpilaste oskus kasutada digivahendeid, kuid see pole üldsegi nii. Digivahendid on need, mis nad nime järgi on – kõigest vahendid. Tänase olukorra peamine väljakutse on õppida uut moodi õppima.

 

Distantsõpe on suurepärane võimalus panna kõik haridusega seotud ühiskondlikud institutsioonid ja protsessid proovile – kuivõrd nad on suutelised kohanduma nüüdisaegse maailmaga, mille võtmesõnadeks on enesejuhtimine, oskuste rakendamine, loomingulisus ja vastutus.

Tänases eriolukorras ei saa õpetaja olla õpetaja traditsioonilises mõttes. Ta peab olema juhendaja ja just siin tulevad kasuks koolitused, kus on jagatud mentorluse või kootsimise (inglise keelsest sõnast coatching) põhitõdesid. Peamiseks väljakutseks õpetajatele ei ole enam mitte distsipliini saavutamine klassis, teadmiste edasiandmine ja nende kontroll, vaid hoopis õpilaste enesejuhtimisel toimuva õppimise toetamine, kus õpetaja on juhendaja – suuna kätte näitaja ja vajadusel abi andja. Distantsõpe eeldab õpetajalt mitme asja teistmoodi tegemist. Esiteks, õpilane hangib teadmisi iseseisvalt, peab õpetaja andma ülesandeid, mis suunavad last teadmisi otsima ja rakendama. Teiseks, ta peab andma selliseid ülesandeid, mis ei koosne faktiteadmiste pähe tuupimisest ja nende kontrollist, vaid teatud oskuste arendamisest ja rakendamisest.

Koduõpe ja digitaalsete vahendite kasutamine on andnud võimaluse tuletada meelde ka üht olulist hariduse aluspõhimõtet, mis on seotud õpetaja autoriteediga. Viimasel ajal on kostunud üha enam kurtmist, et õpetaja on koolis taandunud justkui klienditeenindajaks, samas kui vanemate rolliks on olnud õpitulemuste osas nõudmiste esitamine. Viimased kaks nädalat on muutnud aga lapsevanemad õpetajale partneriks ning lapsevanemate sõnul mõistavad nad nüüd oluliselt paremini õpetaja tööd. Lisaks on distantsõppes oluline just õpetaja autoriteet – kui õpilane õpetaja ülesandeid ei väärtusta, siis ta neid iseseisvalt ka ei tee ja sunnimehhanisme õpetajal kasutamiseks ei ole. Ta peab kujundama õpimotivatsiooni teistmoodi ülesannetega, aga ka oma autoriteediga.

Eriolukord on näidanud meile, et kool, see ei ole koolimaja – koolimajad on lukus, kuid kool toimib edasi. Me oleme harjunud mõtlema koolist kui kohast, kus asuvad vajalike teadmistega inimesed ja raamatud. Kodus neid asju ei ole ja sellepärast on vaja käia koolis. Kuid juba mõnda aega ei ole nii. Internet, mis on infot ja teadmisi täis, on kättesaadav ka kodus. Me ei pea enam minema hoonesse, kuhu on koondatud info, vaid avame kodus otsingumootori Google või mõne andmebaasi. Enamgi veel, internetist ei leia me mitte ainult kirjeldavat teksti või pilti kuldnokast, vaid saame kuulata ka kuldnoka laulu. Selleks, et saada ligi teadmistele, ei peakski me hommikul koolimajja minema. Koolimaju ei olekski justkui enam vaja, kui siis vaid kohana, kus lapsed saaksid päeval olla, kui lapsevanemad peavad tööl olema.

Eriolukord on meile ilmekalt näidanud, et kool on täna kogukondlik võrgustik, kus on omavahel koostöösse põimunud õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Selle võrgustiku eesmärgiks on laste arendamine ja selles on oma eestvedajad, teostajad ja toetajad. Tulevikus näeme tõenäoliselt oluliselt rohkem õppimist, mis on majakarbist lahti seotud. Koolimaja on ka tulevikus väga hea koht, kus teha meeskonnatööd, koos mängida ja sportida, läbi viia üritusi ja tähtpäevi. Kuid tulevikus on sama palju õppimist ka koolimajast eemal ja aina enam on õppimist elulistes olukordades. Eriolukorra kogemuse järgselt näeme tõenäoliselt populaarseks muutumas sellist õppekorraldust, kus üks nädal kuus toimub õpe kuskil mujal, kas individuaalselt või grupis ülesannetega. Lapsevanemate roll olla koostööpartner õpetajatele tulevikus aina kasvab.

Koduõppel õppimine on päevavalgele toonud õpilase individuaalsuse – selle, kuidas keegi õpib, kui palju õpib ja mis teda motiveerib õppima. Stuudiumis ja e-Koolis lastevanemate ja õpetajate vahelised kirjavahetused on täis seinast-seina tagasisidet. Mõne jaoks on liiga palju matemaatikat, teise jaoks jällegi liiga vähe. Ühe jaoks on keeruline motiveerida õpilast tegema kunstiprojekti, samas kui teise jaoks on see ainuke, millega laps tahaks tegeleda. Neljas laps tahab keskenduda spordi tegemisele ja viienda lapse lapsevanem leiab, et raamatute lugemisele on liiga vähe aega antud. Praegune olukord näitab väga hästi seda, kui erineva tempoga ja sügavuse astmega soovivad ja suudavad samas vanuses lapsed omandada teadmisi ja oskusi. Tuleviku kooli õppeained tuleb üles ehitada nagu arvutimängud, kus lapsed liiguvad eri tasemete vahel ja teevad seda vastavalt motiveeritusele erineva kiirusega. Minimaalne tase, mis on tänane õppekava järgne tase, tuleb kindla ajaperioodi jooksul saavutada kõigil, kuid mõned jõuavad tasemele 2 ja vähemad ka tasemele 3 ning üksikud tasemele 4 ja 5. See võistluslik moment on eriti motiveeriv poistele ja annab võimaluse ka andekatele, kelle jaoks tänane Harju keskmisel tasemel peatuv õpe ei ole motiveeriv. Ilma vajaduseta õpilasi klassiruumi kokku ajada on võimalik muuta õpe oluliselt individuaalsemaks, mida on juba ammu oodatud.

Teiseks, 45-minutiliste tundidega tunniplaan tuleb saata ajalukku. Distantsõpe õpetab meile praegu hästi seda, et individuaalselt õppides on õppeaineteks hakitud tunniplaan kasutu. Teadmised on võimalik kiiresti küll omandada, kuid oskuste arendamiseks on vaja rohkem aega pühendada. Ka ei ole vaja koolimajas veedetavate limiteeritud tundide hulga sisse pressida kogu õpe, sest individuaalselt saab laps õppida oma tempoga kasvõi terve päeva. Perioodiõpe on palju kohasem, kus õpetakse ühte teemat või õppeainet keskendunult kindla perioodi jooksul omandades nii teadmisi terviklikumalt. Selle õppe raames arendatakse loovust, enesejuhtimist, keskendumist, info otsimise ja rakendamise oskust. 45-minutiliste „süstidega“ ei ole seda võimalik saavutada. Kui õpe on individualiseeritud ja ei toimu suurtes gruppides koolimajas, siis saavad lapsed liikuda õppeainetes omas tempos.

Ja kolmandaks, ainete omavaheline lõimitus. Õpetaja ei pea õpetama ainult eesti keele kohakäändeid, vaid ka oskust neid rakendada ning leida informatsiooni ja abi. Käänete pähe tuupimine ja selle põhjal töövihiku harjutuste tegemine on täiesti kasutu, kui 5. klassi laps ei oska kirjutada nii vormistuslikult kui õigekirja reegleid järgides e-kirja. Keeleoskus ei väljendu mitte töövihiku harjutuse õigesti ära tegemises, vaid eelkõige kirjanduse tunniga lõimituses – nii lugedes kui kirjutades. Ometigi ei toimi ainete lõimitus koolis täna, teemade hakitus on terav probleem ja takistab tervikliku arusaama tekkimist õpilastel. Seega, kui tunnid ei ole enam 45 minutiga piiratud, klassiruumis ei pea enam 30 last korraga õpetama, on lahti kõik teed individualiseeritud õppeks, kus lapsed õpivad erinevas tempos, erineva sügavuse astmega ning omavahel hästi lõimitud õppekavade järgi.

Kuigi sellest on palju räägitud, siis ikka veel õpetab kool palju fakte, mille pähe tuupimine treenib küll ilmselt veidi mälu, kuid mille kasu on lühiajaline. Õpilased ei mäleta 30-aastase sõja daatumeid juba kuu aega pärast seda, kui nad on selle kohta testi ära teinud. Seda faktiteadmist ei pea pähe taguma ja endaga kaasas kandma, sest see info on vaid ühe kliki kaugusel telefonis. Ka ei ole võimalik distantsõppel õpetajal faktitundmist kontrollida ja hea ongi. Lisaks, praegune distantsõpe annab erakordse võimaluse loobuda kõigest üleliigsest õppekavades, mida me 19. sajandi koolist kaasas tassime. Loobumist võiks alustada ülekoormatud õppe- ja ainekavade puhastamisest nendes ülesannetest, mis on suunatud faktiteadmiste kogumisele. See on peamiselt ülesanne õpetajatele, kes ju tunnetavad omal nahal, milliseid ülesandeid ainekavadest nad õpilastele anda ei saa. Kui neid ei saa anda, tuleks küsida, kas neid on siis üldse vaja?

Ja lõpetuseks, kuna kool ei ole enam mitte majakarp, vaid laste arengut toetavate inimeste ja institutsioonide võrgustik, siis ei saa seda enam ka juhtida kui majakarpi. Tuleviku kool toimib kolme osapoole – õpetajad, lapsevanemad ja õpilased – koostöös ja see, kellele kuulub majakarp ja kes maksab küttearved, ei tohi olla enam peamine hariduse küsimuste üle otsustaja.

Kõik siin kirja pandud teemad on juba mõnda aega olnud jutuks haridusvaldkonna spetsialistide ja õpetajaskonna vahel. Nüüdisaegset õpikäsitust on püütud juurutada mitu head aastat, kuid seni on olnud takistuseks süsteemi inertsus teha asju nii, nagu on alati tehtud. Eriolukord on pannud aga kõik erilisse olukorda, kus vanamoodi enam ei saa. Uutmoodi osatakse küll, sest selleks on kaua juba valmistutud ja nüüd ongi käes see aeg, kus see kõik olukorra sunnil rakendubki.