Möödunud aastal maksis soomlane elektribörsil vaid kolmel nädalal elektri eest rohkem, kui eestlane ja hinnavahe oli neil puhkudel marginaalne. Ülejäänud nädalatel sai elektrit Soomes odavamalt ja seda tunduvalt. Viimasel kahel aastal keskmiselt peaaegu kaks korda soodsamalt kui Eestis.
Samal viisil edasi toimetades võib Eesti inimene põhjanaabrite elatustasemest heal juhul vaid und näha. Mitmed mu kodukandi ettevõtete juhid on mulle ausalt tunnistanud, et tegutsevad Eestis vaid kodukoha patriotismist ja vanast harjumusest. Majanduslikult ratsionaalseid argumente uut tööstust rajada ja sellega töökohti luua jääb meie riigis aina vähemaks ning põhjus on eelkõige energiahindades. Meie majanduslik ambitsioon võiks siiski olla suurem, kui mõne aastaga Soomes palgatöölisena sealse riigipensioni väljateenimine. Selleks tuleb energeetikas võtta julgem tempo võtmaks kasutusele tuumaenergia, mille najal soomlased naudivad energiasõltumatust juba aastakümneid ja seda vägagi konkurentsivõimelise hinnaga.
Ka Eesti parlament toetas tuumaenergia kasutuselevõttu möödunud aasta juunis tehtud otsusega. See oli siiski alles pikema tee algus. Otsuse aluseks olnud tuumaenergia töörühma raporti kohaselt võib tuumajaamast elektri tootmiseni kuluda veel peaaegu 11 aastat. Arvestades nii korduvastest ankrute lohistamistest tulenevad varustuskindluse väljakutseid, kui vajadust pakkuda arenevale majandusele piisavas koguses puhast energiat, tuleb teha kõik, et see periood kujuneks võimalikult lühikeseks.
Alanud aastal vajaksime kiiremat edasiliikumist tuumaenergia kasutuselevõtuks vajaliku õigusraamistiku väljatöötamise ja regulaatori loomisega. Ainult otsustavalt toimetades saame kindlustada Eesti inimestele meelerahu, et ka tulevikus on kõigil kindlasti tuba soe, ettevõtetel majandusliku heaolu kasvuks vajalikku energiat piisavalt ning see toodetakse võimalikult väikese keskkonnamõjuga.
Eesti 200 on lubanud Riigikogus seista selle eest, et meie riigist saaks järgmiseks kümnendiks elektrienergiat eksportiv maa, mis suudab arendada konkurentsivõimelist tööstust keskonnasäästliku energeetika baasil. Oleme juba võtnud vastu seadusi taastuvenergia arendamise kiirendamiseks. Üsna kindlalt on meil võimalik täita ka 2030. aastaks seatud eesmärk toota 100% elektri bilansilisest aastasest tarbimise kogusest taastuvatest allikatest, kuid see siht on paraku deklaratiivne. Jutuks hea küll, kuid praktikas jätab meie energeetika ja tööstuse jaoks veel palju lünkasid.
Eelkõige selliseid, mis seonduvad pikas plaanis nii varustuskindluse kui fossiilkütustest järk-järgulise loobumisega. Järgmise kümnendi lõpuks pole põlevkivist enam ka kriisiolukorras varuvarianti – vanu elektrijaamasid pole võimalik palju pikemalt elus hoida. Eesti maksumaksja kannab juba praegu nende igaks-juhuks ülevalpidamiseks märkimisväärseid kulutusi läbi riigiettevõttele Eesti Energia seatud omanikuootusse – see tähendab, et saamata jääb miljoneid dividenditulu. Uute samasuguste ehitust ükski tervemõistuslik finantsasutus enam ei rahastaks. Teiseks on põlevkivile maavarana mõistlik leida tõhusam rakendus, kui labane põletamine. Ükski metsaomanik ei arva ju, et kõige mõistlikum oleks ajada kvaliteetset ehituspalki ahju, vaid müüb kallima materjali kõrgemale väärindamisele vastava hinnaga. Nii on ka põlevkivienergeetika ajastu jäämas selja taha, kuigi põlevkivi väärindamine sellega ei lõpe.
sündmused Soome lahes pidanuks mõjuma hoiatava äratuskellana kõigile, kes on pidanud võimalikuks jätta selle kasutuselevõtu võimaldamise homse varna. Fossiilenergia kasutamise pikendamine pärast 2040. aastat seondub praegusel ajal kõige enam tuuleenergiale panustamise stsenaariumiga, kuna tuuleparkidel põhinev energiasüsteem vajaks tasakaalustavaid võimsusi praegusest palju rohkemate gaasielektrijaamade näol. Maagaas on fossiilne kütus, kuid biogaasiga kogu vajaliku mahu katmine eeldaks märkimisväärset taristuarendust üle Eesti ning on praeguse seisuga võimalik vaid teoreetilistes arvutustes.
Ainult tuuleelektrile panustamine toob peale keerulisema sageduse hoidmise ka suurema energiasalvestuse väljakutse. Jah, graafikule joonistades on see teoorias võimalik, kuid lahtiseks jääb küsimus – kes selle kõik kinni maksab?
Mure on nimelt selles, et nii tuulenergia kui salvestuslahenduste lobi kõneleb poliitikutele üha paisuvast toetamise vajadusest. Aastake tagasi on olnud juttu paarimiljardilisest toetusest avamere tuuleparkidele. Maismaa tuulikud täidavad 2030. aastani taastuvenergia eesmärgi märksa odavamalt.
Meretuulikutel poleks iseenesest ju midagi häda – paiknevad asutusest eemal, toodavad aastas peaaegu pooltel tundidel elektrit ja ei väljuta seejuures keskkonnale kahjulike heitmeid. Nende arendajate toetuse-isu paistab kasvavat ebaproportsionaalse kiirendusega. Juba kõneldakse vajadusest indekseerida väljamakstavat toetust iga-aastaselt, kuigi kapitalikulu on fikseeritud elektrijaama ehitamise hetkel. Lisaks soovitakse, et valitsus loobuks hinnapõranda kehtestamisel laest ning kuulutaks vähempakkumise kaks korda suuremale mahule, kui Kliimaministeeriumi poolt viimati kavandatud ja Eesti tarbimise seisukohast mõistlik.
Peale nende koputavad uksele ka salvestuse arenduse pakkujad, kelle meelest oleks õiglane, et samasugust skeemi rakendataks neilegi, kuigi ainuüksi tuuleenergia edendamine peaks juba looma salvestustehnoloogia ärimudelile sobiva turukeskkonna. Kui paljude palujate soove peaks maksumaksja rahuldama?
Tuumaenergia kasutuselevõtuks vajaliku raamistiku loomine läheks 11 aasta jooksul töögrupi raporti kohaselt maksma umbes 70 miljonit eurot ning veel enne kogu tegevuse lõppu hakkaks riigile juba laekuma maksutulu. Ka kõige konservatiivsemate prognooside kohaselt oleks tegu äratasuva investeeringuga ning maksumaksja ei peaks liigselt muretsema tuulekiiruse ega ka elektri “purkipanemise” võimaluste pärast.
Kahtlemata leiavad oma koha Eesti energeetikas nii päikese-, tuule-, kui ka biogaasi lahendused ning nende kõrval on tulevikus usaldusväärseim asendus tänasele põlevkivile tuumaenergia. Just viimased sündmused Soome lahes pidanuks mõjuma hoiatava äratuskellana kõigile, kes on pidanud võimalikuks jätta selle kasutuselevõtu võimaldamise homse varna.