Me peame ennast eeskujulikuks e-riigiks, millel aga puudub selge nägemus, ambitsioon ja tegevused digikultuuri valdkonnas. Kaasajal on aga rahvuskultuuri jätkusuutlikkus suuresti seotud võimega globaliseeruvas virtuaalmaailmas ellu jääda. Piltlikult öeldes, kui 20. sajandil oli rahvuskultuuri rikkuseks omakeelsete raamatute riiulite pikkused, siis 21. sajandil on selleks virtuaalses maailmas jäädvustatud sisu hulk. Kuid eesti rahvuskultuuri eesmärk ei peaks olema mitte pelgalt virtuaalses maailmas ellu jääda, vaid teha virtuaalruumist hoopiski Eesti kultuuri võimendi!

Jakob Hurt ütles enam kui saja aasta eest, “Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” Aga saame siis! Mitte kunagi ei ole Eestil olnud selleks paremat võimalust kui tänasel digiajastul, kuid selleks tuleb ka arukalt ja läbimõeldult käituda.

Järgmise valitsuse kultuuriministri üks peamisi fookusteemasid peaks olema eesti digikultuuri jõuline ja ambitsioonikas arendamine. Koostöös ülikoolide, ERRi ja ekspertgruppidega on viimane aeg kokku tuua digikultuuri arenduskeskus, mis hakkaks ambitsioonikalt võimestama Eesti kultuuri kaasaja virtuaalses maailmaruumis. Tehnoloogia areng on loonud täiesti uued võimalused kultuuri loomiseks ja levitamiseks ning tänu e-Eesti kogemusele ja ka Eestis toimivale tugistruktuurile, on meil võimalus kujuneda ka digikultuuri arenduses teenäitajaks terves maailmas. Meil on heal tasemel digitaristu ning inimesed ei pelga kasutada digitaalseid lahendusi. Tänane Eesti on edulugu e-teenuste loomisel, edulugu startup-ettevõtete arendamisel, aga kahjuks mitte digikultuuri valdkonnas.


Tegemist ei oleks siiski päris tühjalt kohalt alustamisega, nii on Kultuuriministeeriumis vastu võetud kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava, Eesti mäluasutused (muuseumid, arhiivid, raamatukogud) on asunud oma kogusid digiteerima, ülikoolid on koolitamas spetsialiste, aga see on ikkagi vaid muutustele järele sörkimine. Vaja oleks palju suuremat ambitsiooni! Kas Eesti filmid peavad ootama, et Netflix mõne neist ükskord enda tiiva alla võtab või võiks meil olla oma Estflix, mis jagaks ja väärtustaks Eesti audiovisuaalpärandit? Kuidas siduda juba digiteeritud kultuuripärand paremini kohalike kasutajate ja rahvusvaheliste võrgustikega? Kuidas ühendada globaalseid eestlasi ja tagada neile parim side Eesti kultuuriga? Kaasaja noored veedavad juba täna valdava osa oma ärkvelolekuajast digitaalses meediaruumis, kuidas neile paremini pakkuda Eesti kultuuri? Kuidas üha enam hoogustuv tehisintellekti arendamine panna edukalt tööle ka Eesti kultuuri ja selle säilimise heaks?


Digikultuuri arenduskeskus peab kujunema kompetentsikeskuseks, mis aitab kohalikul kultuuritööstusel kaasas käia tehnoloogiste arengute ja muutustega, rahastama uuringuid ja arendusi. Leidma parimad võimalused kultuuri rahvusvahelistumiseks, kultuuripärandi jäädvustamiseks, hariduse mitmekesistamiseks ja lõimumiseks. Digikultuuri arendamine stimuleerib ja toetab innovatsiooni, targa majanduse ja eelkõige just loomemajanduse arengut. Eri majandusharude kaasamine digikultuuri loomisesse loob sünergia, mis annab autoritele uued ja laiemad võimalused loominguga tegelemiseks, mitmekesistab kultuurikogemust.

Eesti kultuurile on eluliselt oluline mõista ja adekvaatselt reageerida väljakutsetele, mida tänapäeva globaliseeruv maailm pakub. Ka laulupidu peab juurde saama virtuaalse väljundi, et ka distantsilt oleks võimalik seda kogeda ja sellel osaleda. Kultuuri digitaliseerumine ei ole järgmine “suur asi”, vaid see on paratamatus mis juba praegu toimub ja küsimus on ainult selles kas me lohiseme muutustele järele või asume ise trende looma. Eesti kultuurile on see ellujäämise küsimus.