Tiia Sihver: olen ise kõrvalt näinud nelja lähedase viimaseid elupäevi. Milleks see valu ja vaev?

Eutanaasia teema on taaskord tõusnud päevakajaliseks ja leidsin ka ennast juba teist korda sel aastal halastussurma üle arutlemas. Need pole küll kaugeltki esimesed korrad, kui mõtteid sel teemal mõlgutan, kuid varasemalt pole ma seda nii tihti teinud.

Aasta esimestel päevadel juhtusin vaatama ERRi saadet “Aasta säravaimad tähed”. Teine intervjueeritav saates oli meile kõigile tuttav näitleja Leida Rammo, kes on tänaseks 94-aastane. Proua Rammo, kes on pakkunud terve oma särava elu kõigile meelelahtust näitlejana teatris, teleris ja kinolinal, ütleb muuhulgas väga mõtlema paneva sõnumi – vanainimene piinleb ja ootab surma, sest ei ole seadust, mis lubaks surra. Pealegi vanainimese käest ei küsi keegi. Rammo sõnul soovivad seda ka tema eakaaslased ning ta on veendunud, et neil on õigus surra väärikalt ja ise otsustades.

Mind jäi see sõnum kummitama ja otsisin teistega aruteledes sellele põhjust, et miks nii palju ühiskonnale pakkunud inimene selliselt elu ja surma üle arutleb. Kas pole ehk põhjus hoopis selles, et ta ei tunne ennast enam vajalikuna ühiskonnale. Ei ole põhjust uueks päevaks, sest keegi isegi ei küsi tema arvamust. Tulebki tõdeda, et me ei hooli inimestest, kes on oma elutöö lõpetanud ja eeldame, et ta teenitud pensioni maksmisega olemegi kohustuse tema ees täitnud.

Viimane „Pealtnägija” tõigi eutanaasia teema jõuliselt päevakorda. Saade kajastas pöördumatut lihashaigust põdeva 47-aastase nelja lapse ema otsust, kes sai loa sõita Šveitsi abistatud enesetappu sooritama. Esimese põhjusena toob naine välja selle, et Eestis ei ole inimväärikat elu kõigile inimestele.

Siinkohal tuleb nõustuda selle väitega. Tänases Eestis elavad eakad, puudega inimesed ja omastehooldajad ei saa elada inimväärikat elu. Neil tuleb otsida abi läbi erinevate asutuste taotlusi esitades ja pidevat abivajadust tõendades. Teenuseid ja toetusi jagatakse killustatult ning abivajaja roll on see kõik ise ülesse leida ja kokku koguda.

Eutanaasia teemat edasi vaadeldes jäi esile erinevate meditsiinivaldkonnas töötavate spetsialistide arvamustest see, et Eestis ei ole välja arenenud parima toetava ravi süsteemi – diakooniat, kus suudetaks patsiendi kannatusi tunduvalt leevendada.

Olen ise kõrvalt näinud nelja lähedase inimese viimaseid elupäevi ja-tunde. Alati nende kõrval olles on jäänud vastuseta küsimus, milleks talle see valu ja vaev. Selgusetu ongi, kas abi oleks olnud toetava ravi süsteemist või halastussurmast.

Küsisin seda arvamuslugu ette valmistades tuttavatelt, kuidas nemad suhtuvad eutanaasiasse. Peale ühe konkreetse eituse, sain kõigilt kiire vastusena toetava suhtumise. Sama arutelu toimus eelmisel nädalal ka Läänemaa Vähihaigete Ühingus ning ka sealne arvamus oli, et eutanaasia peaks olema Eestis lubatud.

Osa elust

Ravimatu surmaga lõppev haigus on paratamatu osa elust. Meil on vaja koheselt Eestis käivitada toetava ravi süsteem, et suudaksime patsiendi ja tema lähedaste kannatusi tunduvalt leevendada. Tuleb võtta vastutus ja teha avalikud arutelud eutanaasia küsimuses koos selle nüanssidega – kas üldse vajalik, kes ja mille alusel teeb otsuse jms. Lisaks tuleb otsuste juurde kaasata kõiki – eakaid, ravimatuid haigeid ja nende ereliikmeid, meditsiinitöötajaid jt.

Eutanaasia on väga raske teema, kuid pea liiva alla peitmine ei vii meid edasi. Ärevaks teeb ka see, et täna on ohus ainsa Eesti evangeelsele luterlikule kirikule (EELK) kuuluva diakoonia haigla sulgemine. Sellega võetakse inimeselt viimanegi väärikus oma elu õhtutunnile. Inimene elab, kuni ta sureb ja oma lõppu ei pea ootama valudes ega agoonias.