Ajal, mil Euroopat räsib juba kuus nädalat probleem nimega koroona, on murepilvi valitsuste pea kohal rohkem kui küll.Mitte ainult viirus ise, mis on visa taanduma, vaid ka kokkukuivav majandus, suurenev töötus ning aina enam rahutuks muutuvad inimesed, kel on kodusistumine hakanud aina talumatumaks muutuma. Sellel ajal, kui valitsus tegeleb tekkinud haavade lappimisega, on tähelepanuta jäänud üks teine, veelgi olulisem küsimus.

Nimelt ei peaks praegust kriisi vaatama ainult kui nuhtlust, vaid kui kaelasadanud võimalust läbi viia ammu ihaletud muudatused rohelise mõtteviisi suunas. Ajal, kui planeet inimesest puhkab, on mitmetel suurlinnadel olnud harukordne võimalus näha, milline näeks välja elukeskkond, kus pole liiklusummikuid ning massiturismi, mis mõlemad on õhusaaste tekitamisel olulise tähtsusega.

Näiteid maailmast

Milaano, mis jääb koroonaviiruse epitsentrisse Euroopas, on olnud üks liikluse ja suurima õhusaastega keskkondi terves Euroopas. Viiruse ja sellest tingitud piirangute tagajärjel on liiklussagedus vähenenud kuni 75% ning õhusaaste koos sellega. Lühidalt öeldes on koroonaviirus ära teinud selle, mida inimesed pole suutnud aastakümnete jooksul.

Nimelt on WHO välja arvutanud, et 13 suuremas Itaalia linnas sureb õhusaaste tõttu aastas hinnanguliselt üle 8000 inimese, mis moodustab 9% kõigist surmade arvust. Seda märgilisem on fakt, et eriolukorra kehtestamise järgselt on hingamisteedes põletikku tekitava lämmastikdioksiidi tase langenud Milaanos vähemalt 25% ning Bergamos, mis on saanud koroonakriisis kõige enam kannatada, on vastav tase kukkunud isegi enam kui poole võrra.

Kuigi see teadmine ei vähenda viirusega võitleva Itaalia traagikat, on Lombardia piirkonnas asunud omavalitsused teinud kiiresti omad järeldused ning asunud vahepeal autode arvelt tühjaks jäänud alale rajama jalgrattateid. Need 35 km kergliiklusteed, mis on karantiiniajal rajatud, on tulnud, et jääda.

Milaano linn pole sugugi ainus, kes on mõlgutanud mõtteid, kuidas võiks elu välja näha pärast eriolukorrast väljatulekut. Prantsusmaal on 116 linna ehitanud ajutisi jalgrattateid eriolukorra ajaks, millest paljusid plaanitakse alles jätta ka pärast tavapärasesse ellu tagasipöördumist. Nii nagu Itaalias, on ka Prantsusmaal üheks peamiseks argumendiks just õhusaaste vähenemine ning sellega koos elanikkonna tervise hoidmine.

Ka New Delhis, mis on üks suurima õhusaastega linnu maailmas, on õhusaaste kukkunud rekordmadalale ning Põhja-India linnades näevad paljud inimesed esimest korda Himaalaja mägesid. Kui kriisieelne tootmine taastub, kaasneb sellega kiiresti ka õhusaaste tõus, juhul kui valitsused ei astu kindlaid tulevikku vaatavaid samme inimsõbralikuma keskkonna loomiseks.

Tallinn, roheline pealinn?

Mida võiks sellest kõigest kõrva taha panna Eesti? Tallinn, mis kandideeris 2020. aasta rohelise pealinna tiitlile, peaks oluliselt rohkem pingutama, et olla tõsiseltvõetav kandidaat, sest paraku näitavad autostumise tendentsid seda, et roheline mõtteviis pole linna prioriteet. Reidi tee, millest loodeti imerohtu ummikute vastu, valmistas pettumust juba enne selle valmimist. Pärast suuri ootusi tekitanud otsetee avamist selgus, et elanikud eelistavad endiselt sõita Piritalt kesklinna mööda Narva maanteed ning ummikud Russalka ümbruses pole kuhugi kadunud.

Ka suuri lootusi tekitanud Tallinna peatänava projekt on soiku jäänud ning Tallinn tundub olevat selgelt autostumise lainel. Kuigi Eestit kiidetakse üldiselt puhta looduskeskkonna poolest, ületab õhusaaste pealinnas tavaolukorras tihti Euroopa Komisjoni poolt seatud piirnorme.

Seda märgilisem on tõdeda, et ajal, kui koroonakriis on tapnud Eestis seni üle 50 inimese, sureb Eestis õhusaaste tõttu enneaegselt aastas hinnanguliselt 600 inimest. See tekitab paratamatult mõtte, et kui me suudame kogu ühiskonna mobiliseerida koroonaepideemia vastasesse võitlusesse, siis meil peaks olema ka piisavalt võimekust lahendada autostumise probleem ja säästa sellega sadu inimelusid.

Valitsuse kriisist väljumise kava on praegu keskendunud sellele, kuidas taastada endine olukord ja sedagi üsna ebamäärase mittemidagiütleva sisuga. Arvamus, et oleme teinud hästi, kui me astume kriisist välja samas kohas, kus me olime enne selle algust, on petlik.

Edukad ei ole need riigid, kes talluvad vana tuttavad rada, vaid need, kes oskavad kriise ära kasutada kiireteks tulevikku vaatavateks muutusteks, et olla teistest juba samm ees. Nähes üldist tendentsi maailmas liikuda rohelise mõttemaailma ning väiksema õhusaaste poole, oleks patt jätta ära kasutamata praegu kaelasadanud võimalust viia läbi projektid, mida tavaolukorras oleks oluliselt keerulisem korraldada ning mis võtaksid palju rohkem aega.

Võib-olla peaks just praegu võtma lauasahtlist välja Tallinna peatänava projekti ning vajutama autostumisele pidurit. Vastasel korral jääme pärast kriisi lõppu teistel riikidel sabas sörkima.

Allikas: Eesti Päevaleht