Viimasel ajal on üles kerkinud küsimus, kas ja millistel tingimustel peaks riik kriisiolukorras appi minema ettevõtetele laenude ja muude toetusega. Konkreetselt on juttu olnud Tallinkist ja Boltist, aga ilmselt kuluaarides on räägitud veel mitmetest teistest ettevõtetest. Oleme pannud valitsusele kokku väikese spikri, kuidas otsida vastuseid küsimustele „miks peaks appi minema“, „kas sellele konkreetsele ettevõttele appi minna“ ja „kuidas abi struktureerida“.

 

Hullem seisab veel ees.

 

Esiteks peame aru saama sellest, et suur osa negatiivsetest uudistest on veel tulemata. Esimesena said selles kriisis pihta kõik, mis tänu liikumiskeelule on seotud reisimise ja meelelahutusega ning teiselt poolt kõik, mis on seotud „nice-to-have“ tarbimisega, olgu need siis kestvuskaubad või ilu- ja sporditeenused. Järgmine laine tuleb paarikuise välbaga ja pihta saavad need tööstus- ja teenusettevõtted, kelle kliendid on teised suurettevõtted. Rahvusvaheliselt näiteks auto- ja ehitussektorites. Sellistel ettevõtetel põhineb suurem osa Eesti ekspordist. Praegu on kannatanud meie sisetarbimine, aga suur osa ekspordist kukub ära teises ja kolmandas kvartalis.

Hea näide ja kogemus, mismoodi üks riik oma eksistentsiaalselt tähtsale majandusharule appi tõttas, pärineb 2008. aastast, mil USA valitsus päästis oma autotööstuse (keda huvitab, võib lähemalt sel teemal lugeda: https://www.thebalance.com/auto-industry-bailout-gm-ford-chrysler-3305670). Seal oli tegemist kohe-kohe pankrotti mineva riigi jaoks strateegilise tööstusharuga, kus ohus oli üle miljoni töökoha ja oluline osa USA rahvuslikust kogutoodangust. Sisuliselt võttis USA valitsus maksumaksjate rahaga riskides ettevõtted üle, sundis neid oluliselt muutma oma toimimismudelit, pärast kriisi müüs aga oma osalused maha. Aktsionärid kaotasid kogu oma vara ja võlausaldajad vahetasid oma võlakirjad aktsiate vastu ca 85%-lise kahjumiga.

 

Miks toetada? Vana ja uus majandus.

 

Esimene küsimus – „miks peaks appi minema“. Kui ohus on riigi jaoks strateegiline tööstusharu, mis väikese Eesti puhul võib tähendada ka ühte, väga suurt ettevõtet, siis üldine vastus on „jah“. Siin võib olla heaks näiteks puidutööstus laiemalt ja puitmajatööstus kitsamalt või Tallink kui nähtus. Ühel juhul me väärindame meie kõige olulisemat loodusvara millega on seotud suur osa Eesti SKP-st ja töökohtadest, mis asuvad väljaspool Harjumaad. Tallinki kriitilisust Eesti majanduse jaoks ei pea ilmselt kellelegi selgitama.

Sellised „vana majanduse“ ettevõtted on ka lihtsamini hinnatavad. Neil ettevõtetel on oma suhteliselt stabiilne turuosa ja paikaloksunud ärimudel ja konkurentsieelised, mis põhinevad eelkõige pikaajalistel kliendisuhetel ja teenuse/toote kvaliteedil. Nad on näidanud võimet stabiilselt ja kasumlikult kasvada läbi aastate. Kõik need ettevõtted on teinud olulisi investeeringid põhivarasse ja väga loogiline on eeldada, et koos majanduse taastumisega taastub ka nõudlus, käive ja kasumlikkus.

Puhastel teenusettevõtetel on natuke lihtsam, kui sellist sõna üldse kriisis tohib kasutada. Nad saavad ajutiselt ennast kokku tõmmata ja mahte vähendada. Jah, nad kaotavad turuosa ja palju inimesi jääb ajutiselt tööta, aga kui nende ärimudel on jätkusuutlik, siis suudavad nad kriisijärgses maailmas uuesti kasvada.

Palju keerulisem on nende ettevõtetega, kelle põhiline edukuse mõõdupuu on siiamaani olnud see, kui palju nad on investoritelt raha kaasanud. Reeglina neil kas veel ei ole tõestatud ärimudelit või ärimudel põhineb sellel, kes ülikiire kasvuga (blitz-scaling Ränioru terminoloogias) suudab tänu oma võimele taluda väga suuri kahjumeid ning läbi selle konkurendid turult välja süüa. Kasumit ei ole teenitud ja ärimudel ei näe ette ka lähemas tulevikus kasumi teenimist.

Investoritelt kaasatakse uut raha 6-12 kuulise välbaga ja on kirjutamata eeldus, et järgmised investorid panevad raha sisse alati suurema ettevõtte väärtuse pealt. Korraga ei taheta kaasata liiga suurt summat, sest eeldus on see, et kuue kuu pärast on raha võimalik juba kaasata kõrgema väärtuse pealt ja asutajad maksimeerivad oma osaluse väärtust.

Sellise riskiraha kaasamisel põhineva ärimudeli tragöödia finantskriisi valguses on see, et iga järgmine investor saab reegline asja nimega liquidation preference. Lihtsustatult tähendab see, et kui ettevõte peaks ära müüdama, siis saavad oma raha kokkulepitud kasumiga kätte kõigepealt need investorid, kes panid raha sisse hiljem ja suurema väärtuse pealt. See on väga spekulatiivne mäng, mis on ülitundlik igasugustele langustele ja kriisidele.

Kui seni miljardiväärtusega ettevõte peaks tänu kriisile raha kaasama nüüd 200-miljonilise väärtuse pealt (mis enamustele ettevõtjatele on niikuinii täiesti hoomamatu number), siis sisuliselt kaotavad suure osa oma osalusest asutajad, kelle vara väärtust arvutati senini sadades miljonites eurodes. Järsku võib nende vara väärtus olla ainult viis miljonit.

 

Millist riski võime endale lubada?

 

Siit me jõuamegi kõige olulisema küsimuseni. Kas ja millist riski peaks riik meie kõigi rahaga võtma. Laias laastus võib eristada laenuriski ja omakapitali riski. Laenurisk tähendab seda, et on olemas vara, mille müümise tulemusena on võimalik enamus rahast tagasi saada. Mida suurem on risk kogu raha kaotada, seda rohkem on tegemist omakapitali riskiga. Mida suurem on risk osa või kogu raha kaotada, seda suurem peab olema ka kapitalilt teenitav tulu. Kui tagatud laenult oodatakse praegu 4%-8% tulusust, siis riskikapitali investeering peaks preaguses kriisisituatsioonis raha tagasi tootma minimaalselt 500%.

Loo alguses toodud USA autotööstuse näitel, kus ettevõtetel oli reaalne oht pankrotti minna, võttis maksumaksja omakapitali riski ja sai ka omakapitali tootluse, st. kogu firmaväärtuse tõusu. Nii peaks käituma ka Eestis. Kui on tehtud poliitiline otsus, et mingi ettevõte/tööstusharu on meile strateegiliselt oluline, siis tuleks hinnata see risk ära ja, kui on tegemist omakapitali riskiga, siis peaks maksumaksja saama ettevõttes ka osaluse, mis kriisi möödudes loodetavasti kasumiga õnnestub maha müüa. Mida suurem on risk, seda suurem peaks olema oodatav kasum. Ja riik peaks siin õppima ka riskikapitalistidelt – see kasumi suurus peaks olema tagatud liquidation preference’idega.

 

Valitsus peab kaasama spetsialiste.

 

Neid ettevõtete riski ja väärtusega seotud hinnanguid peavad tegema inimesed, kelle jaoks see on igapäevane töö. Ühelgi meie poliitilisel erakonnal ega ka riigiasutusel sellist kompetentsi ei ole. Poliitikud saavad teha poliitilise otsuse selle kohta, millised tööstusharud/ettevõtted on strateegilised ja millisel hulgal maksumaksja rahaga riskitakse, aga ettevõtte väärtuste hindamine ja tehingute läbirääkimine peaks jääma professionaalide pärusmaaks.

Valikute tegemisel võiks eksporti eelistada sisetarbimisele, korralikke maksumaksjaid ja seaduskuulekaid eelistada sahkerdajatele, suuri ja ennast tõestanud ettevõtteid eelistada habrastele, vastutustundlikult käitunud ettevõtteid aga eelistada üleliigselt riskeerinutele. Riik ei saa garanteerida ettevõtja aktsiapaki väärtust. Kui ettevõtja on laenanud raha selle jaoks, et minna turul dumpingut tegema, siis seda äririski ei peaks maksumaksja võtma enda kanda.

Kõik saavad selles kriisis pihta ja keskenduma peaks sellele, et säilivad olulised eksportivad tööstusharud ja maksutulu. Kriisis alati osad ettevõtted kaovad. Küsimus on see, millised ettevõtted ja tööstusharud on Eesti jaoks „too-big-to-fail“. Toetada või mitte toetada – ka majanduses on see eksistentsiaalne küsimus.