Vanakooli-meestel on elu järjest keerulisem: viimasel ajal ei saa enam rahulikult noortel kolleegidel pluusikummi tirida, neile massaažilauale peale hüpata ega 14-aastaste fertiilsete tüdrukutega seksida, ilma et laimama ja kanakarja kambakat tegema hakataks. Selliste meeste õnneks ei oska ühiskond nende käitumisele veel adekvaatselt reageerida ja leidub isegi poolehoidjaid, ka naiste hulgas.

Kuidas muidu söandaks alaealiste seksuaalses väärkohtlemises süüdistatud jalgpallitreener Getulio Aurelio Fredo avalikult öelda, et kui 14-aastane tüdruk teeb esimese sammu ja kui tema vastu “on armastus”, siis pole võimalik ennast takistada? Ennast õigustavalt on kõnealune treener samuti öelnud, et ta pole ainus ega ka kõige vanem mees, kes õrnas eas noortega “suhtes” on olnud.

Selles on tal paraku õigus. Kui ma peaksin välja tooma kõik need korrad, kus võimupositsioonil olev mees on mind seksuaalselt ahistanud, ka alaealisena, jätkuks juttu kauemaks. Kui ma võtaksin enda kõrvale veel 10 naist, saaksime ilmselt kokku vähemalt 10 korda nii palju lugusid. Seejuures peaks osa naistest seda kõike normaalseks. Nende suhtumises peegeldub suuresti ühiskonna suhtumine.

Ka minu esimene seksuaalvahekord toimus vastu minu tahtmist. Kui rääkisin sellest oma usaldusisikutele, jäin ka mina nende silmis süüdi. Ka mina olin siis 14-aastane. “Sa ju ei öelnud ei,” oli nende järeldus pärast vägistaja versiooni kuulmist. Sarnase reaktsiooni sai ka üks skandaalse jalgpallitreeneri mängijatest oma klubilt, kui oli treeneri käitumisest rääkinud: “ise olid ju nõus”. Ükskõikne suhtumine hukkamõistu väärt käitumisse võimaldab epideemilise väärkohtlemise jätkumist, sest ohvrid ei julge enam rääkida.

Seepärast on äärmiselt oluline avaldada häälekat toetust ohvritele, kes astuvad julge sammu oma kogemusest avalikult rääkides – et igasugune väärkohtlemine ja võimu kuritarvitamine oleks ühemõtteliselt hukka mõistetud. Neile, kes arvavad, et “kapist välja tulnud” ohvrid otsivad vaid tähelepanu: uskuge mind, sellistest kogemustest avalikult rääkimises ei ole midagi rahuldustpakkuvat. Küll aga võib see päästa nii mõnegi tervise või elu.

Rääkimisest ja hukkamõistmisest üksi aga ei piisa. Me näeme, kuidas #metoo ja teised sarnased kampaaniad, mis ärgitavad seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise ohvreid oma kogemustest rääkima, võivad õli tulle valada. Lihtne on väärkohtleja käitumine hukka mõista, veel lihtsam teda perverdiks või pilastajaks sildistada, aga tema käitumist see tõenäoliselt ei muuda, sest selle taga peitub oma loogika. Talle võib lõpmatuseni korrutada, et tema teguviis on vale, aga tema seda nii ei näe.

Kõige tähtsam on, et püüame mõista põhjuseid käitumise taga. Mis see on, mis sunnib 50-aastast meest enda hoolealust last seksuaalselt ära kasutama? Mis see on, mis kinnitab talle, et see on põhjendatud? Mis peab selles inimeses vaimselt nihkes olema, et ta niisugused mõtted teoks teeb? Samuti peaksime küsima, miks ei oska või ei saa ohvrid enda eest seista? Miks ei julge kõrvalseisjad ohvrite eest välja astuda? Miks ei suuda lapsevanemad ja ühiskondlikud institutsioonid õigel ajal õigesti sekkuda?

Mida rohkem miks-küsimusi esitame, seda lähemale jõuame tõdemusele, et meil on ühiskonnas puudu teadmistest ja oskustest, kuidas inimene olemine “käib” – kuidas tulla toime iseenda ja teiste inimestega, eriti konfliktsetes situatsioonides. Ja kuna me ise täpselt ei tea, kuidas toimivad meie mõtted ja tunded, ning kuidas meie käitumine teisele inimesele mõjub, ei oska me seda ka õpetada. Nii jäävad need hädavajalikud teadmised ja oskused enamikel meist puudu ning me astume täiskasvanuikka sotsiaalselt ja emotsionaalselt ebaküpsetena.

Meie küpsus peegeldub meie väärtusruumis, milles täna on liiga sageli õigus tugevamal, süü kannatajal, ja võit sellel, kellel on kõige suurem (vt. ka “kõvad” ja “pehmed” väärtused). Et küpsemaks saada, tuleb alustada elementaarsest – haridusest. Ja see ei tähenda ainult sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste õpetamist koolisüsteemis, vaid eelkõige küpse eeskuju andmist oma lastele, mis eeldab iseenda tundmaõppimist ja vajadusel oma puuduste tunnistamist. Nii kasvavad kõvade meeste ja tublide tüdrukute asemel üles eneseteadlikud ja kaastundlikud inimesed. Suhtumine ahistamisse kui normaalsusse jäägu minevikku.