COVID-19 kriis on meile toonud uudiseid, mis lähevad vastuollu turumajanduse klassikaliste tõdedega – alates naftahindadest, kus ostjale peale makstakse, kuni riikide võimaluseni negatiivse intressiga laenu võtta. 

 

Uuel tormisel majandusmaastikul on tekkinud ootus, et riik oleks tark kapten, kes määrab otsetee turvalisse sadamasse, mis makseraskustes ettevõtted päästab. On poliitikuid, kes soovivad, et riik otsustaks  (odavat raha kasutades), milline ettevõte või üksikisik kui suurt laenu väärib. Selliste otsuste tulemusena, tekitvad lühiajalised rahasüstid tekitavad poliitikutele lähedal seisvatele saajatele mõnutunde  ja isegi sõltuvuse. Pikaajalised tagajärjed viivad uue viiruse levikuni, milleks on riigikapitalism. Mõnes majandusvaldkonnas võib see viia  isegi käsumajanduse taastamiseni. 

 

Võib nõustuda Mart Laari seisukohaga, et Eesti võiks majanduskriisist väljumiseks „ …eristuda ja investeerida sinna, kuhu teised ei investeeri. Näiteks IKT tugisüsteemide ehitamine või teaduse rahastamise suurendamine“.  Riiklike investeeringute mõte majanduskriisis on ühelt poolt säilitada ning arendada Eestile olulist siseriiklikku taristut ja rahvusvahelisi transpordiühendusi, teiselt poolt aga suurendada meie konkurentsivõimet teadmusmahukate innovaatiliste lahenduste eksportijana. Kriisist on lihtsam väljuda, kui Eesti muutub senisest rohkem peakorterite maaks, mille ettevõtted teenivad tulu ka teistes riikides. Riigi panus investorina peaks toimima viisil,  mis ei nulliks ära Mart Laari valitsusajal toimunud erastamise käigus loodud turumajandust. 

 

Riigi osaluste omandamisel äriühingutes peaksid olema selged ja läbipaistavad reeglid, mis tagaksid esimesel võimalusel riigi osalusest loobumise. Seda saab teha kriisiinvesteeringute tulemusel omandatud aktsiaportfelli müügi teel. See annaks tõuke ka Tallinna börsi arenguks. Kui erainvestorid investeeriksid uude õlitehasesse, oleks see nende valik ja pikaajaline äririsk. Juhul kui seda teeb riik maksumaksjate rahaga, siis on otsustajateks ametnikud ja poliitikud, kes ei vastuta tulemuste eest enda rahaga. Seetõttu tuleks riiklike arendusinvesteeringute puhul eelistada partnerlust riigi ja erainvestorite vahel, toetudes ka varasematele Arengufondi kogemustele. 

 

Samas võiks nüüd lihtsustada väiksema investeerimisvõimekusega inimeste võimalusi innovaatilistesse projektidesse koos riigiga investeerida. Selleks on vaja luua investeerimisfonde näiteks keskkonnasäästlike tehnoloogiate, uute transpordilahenduste ja digitaalsete haridustehnoloogiate arendamiseks ning rahvusvaheliseks rakendamiseks. Üksikisiku investeerimiskonto kasutusvõimalusi  otse Eestis registreeritud äriühingutesse investeerimiseks tuleks laiendada. Erakapitali kaasamine investeerimisprojektidesse ja selged reeglid, kuidas riik investeeringutest maksumaksjale tulusal viisil väljub, on vaktsiin, mis aitab piirata riigikapitalismi viiruse levikut.