Kui me tulime mais välja oma manifestiga, oli meie peamine lubadus rääkida Eesti pärismuredest. Suurtest asjadest, mille lahendamine või mittelahendamine meie hinnangul kujundab meie riigi nägu järgmise 20 ja 50 aasta jooksul.

Meie segregeeritud haridussüsteem, tööturg ja geograafiline paiknemine. Meie demograafiline probleem ja pikaajaliselt üle jõu käiv riigikorraldus. Meie majanduse sõltuvus välisest kapitalist ja järgmise majanduskriisi võimalikkuse eiramine. See, et meie koolide riigieksamite tulemuste ülemise ja alumise otsa vahel on mäekõrgune vahe.

Nüüd me ütlesime ühel plakatil otse ja ilma ilustamata välja ühe meie riigi suure mure – selle, et 1. septembril suunatakse 20% meie lastest sujuvalt teisele rajale kui ülejäänud 80%. Me kõik saame tegelikult aru, et see on vale ja see ei saa olla perspektiivis kuidagi kasulik, ei meie riigile ega ühiskonnale. Seda kinnitab kogu teadus, kõik uuringud.

Kui te arvate, et meil endal oli seda plakatit hea vaadata ja me kihistasime salaja naeru, siis te eksite sügavalt. Mitte keegi ei ütle sügava rahuldustundega lauseid „meil on demograafiline probleem“ või „meie riigis on endiselt liiga palju koduvägivalda“ või „Eestis on liiga palju vaesust“. Aga see on tõsi, meeldib see meile või mitte.

Me ei ürita kuidagi meie riigis elavaid eestlasi kaitsta siin elavate venelaste vastu või vastupidi. See ei ole nullsumma mäng, kus ühel rahvusel saab hästi minna ainult siis, kui teisel läheb natukene halvemini.

Meie riigis saab olla helge tulevik ainult siis, kui kõigil siin elavatel inimestel läheb tulevikus hästi, kui meil on võrdselt hea haridus, me suudame üksteisega rääkida, üksteise naljade peale naerda, ühes kollektiivis töötada ja hea meelega siin makse maksta.
Ma olen õnnelik inimene, sest ma olen seda oma elus kogenud ja ma loen seda suureks väärtuseks, et erinevast rahvusest inimesed elavad ja töötavad koos, on meie riigi fännid. Aga paljud Eestis ei ole seda kahjuks kogenud.

Kristina Kallas on terve tänase päeva väga erinevatest suundades rünnatud, sest ta julges öelda, et meil on probleem, mida saab tegelikult lahendada. Eriti kurblooline on, et Kristina mitte ei arva, vaid TEAB. Ta on seda teemat põhjalikult uurinud viimased 10 aastat. See tekitab vägisi paralleele aastatega 2007 ja 2008, kus majanduskriisi kartvaid ja ennustavaid inimesi üritati esmalt naeruvääristada. Vormile keskendudes üritatakse sisust kangekaelselt mitte rääkida. Alati on kõige lihtsam sõnumitooja maha lasta.