Kui me tulime mais välja oma manifestiga, oli meie peamine lubadus rääkida Eesti pärismuredest. Suurtest asjadest, mille lahendamine või mittelahendamine meie hinnangul kujundab meie riigi nägu järgmise 20 ja 50 aasta jooksul.
Meie segregeeritud haridussüsteem, tööturg ja geograafiline paiknemine. Meie demograafiline probleem ja pikaajaliselt üle jõu käiv riigikorraldus. Meie majanduse sõltuvus välisest kapitalist ja järgmise majanduskriisi võimalikkuse eiramine. See, et meie koolide riigieksamite tulemuste ülemise ja alumise otsa vahel on mäekõrgune vahe.
Nüüd me ütlesime ühel plakatil otse ja ilma ilustamata välja ühe meie riigi suure mure – selle, et 1. septembril suunatakse 20% meie lastest sujuvalt teisele rajale kui ülejäänud 80%. Me kõik saame tegelikult aru, et see on vale ja see ei saa olla perspektiivis kuidagi kasulik, ei meie riigile ega ühiskonnale. Seda kinnitab kogu teadus, kõik uuringud.
Kui te arvate, et meil endal oli seda plakatit hea vaadata ja me kihistasime salaja naeru, siis te eksite sügavalt. Mitte keegi ei ütle sügava rahuldustundega lauseid „meil on demograafiline probleem“ või „meie riigis on endiselt liiga palju koduvägivalda“ või „Eestis on liiga palju vaesust“. Aga see on tõsi, meeldib see meile või mitte.