Eestis e-riigis on võrreldes muu maailmaga asjad väga hästi. Viimase kümne aasta jooksul on meie tiiger küll kergelt uinunud, aga tegemist on endiselt tiigriga. Fakt on aga see, et muu maailm tuleb meile suurte sammudega järgi. Meile võib täna tunduda, et kõik on hästi, aga kui me loorberitele puhkama jääme, siis järgmise kümne aastaga võib tiigrist jänes saada.

Eesti on loonud maailmas ainulaadse digitaalse identiteedi, tugevad registrid ja turvalise andmevahetuse. Järgmine kvaliteedihüpe e-riigi arengus saab tulla ainult läbi andmete targa ning efektiivse kasutuse. Eesti eesmärk peaks olema saada maailma parimaks andmete kasutajaks aastaks 2025.

Selle jaoks näeme ette 11 konkreetset otsust, mis tuleks vastu võtta ja ellu viia järgmise nelja aasta jooksul.

  1. Vaid üks kord. Viime seaduste tasemel sisse nii eraisikute kui ettevõtete jaoks andmete ühekordse esitamise printsiibi kujul: „riik ja kohalikud omavalitsused ei tohi inimeste ja ettevõtete käest küsida andmeid, mis neil on juba olemas või mida on võimalik mõistlikul viisil tuletada juba riigi või kohaliku omavalitsuse käes olevatest andmetest“.

Seda printsiipi on siiamaani järgitud poolpehmelt eraisikute andmete puhul, aga sama printsiip peaks kehtima seaduse tasemel ka ettevõtete andmete kohta. Selle mündi teine pool on kogutavate andmete hulk ja siin tuleb kriitilise pilguga üle vaadata eriti just ettevõtete käest kogutavate andmete hulk, sest iga järgmise aruande esitame suurendab halduskoormust.

  1. Avalduste kaotamine. Kaotame ära avalduse esitamise kohustuse teenuste puhul, kus riigil on selgelt ning üheselt teada kodaniku õigus vastavat teenust saada. Seda teemat on juba käsitletud üksikute teenuste puhul nagu lapse sünd, aga see tuleks sisse viia põhimõttena üle kõigi riiklike teenuste. Kui inimesel on õigus hakata saama pensioni, siis miks ta peaks selle jaoks veel eraldi avalduse esitama?
  2. Riikliku suhtluse kiirendamine. Lühendame kaks korda kõiki riigipoolse vastamise maksimaalseid tähtaegu ja viime haldusmenenetlustes kõikjale kuhu võimalik sisse printsiibi, et „tähtajaks saabutama vastust loetakse positiivseks vastuseks“. Täna on standardne reaktsiooniaeg riigi puhul 30 päeva. Keegi ei tea, kust ja miks on tulnud just 30 päeva, aga loogika on ilmselt seal, et paberil põhinevas ühiskonnas ongi igasugune kooskõlastamine ja asjade kontrollimine aegavõttev. Meil on riigina juba täna võimekus kiiremini tegutseda ja kui see põhimõtteline muudatus ära teha, siis tekitab see ka asutustele kohustuse oma sisemised protsessid ümber vaadata.
  3. Üks arvelduskonto. Kodanikul ja ettevõttel on võlgnevused riigi mitte riigiasutuste ees ja vastupidi – konsolideerime kõik ettevõtte või kodaniku nõuded riigi ees ja riigi nõuded kodanikule või ettevõttele ühte kohta nii tehnoloogiliselt kui seadusandlikult. Riigi keerukus tuleb inimeste ja ettevõtete eest ära peita.
  4. Isikustaud seadusandlus. Võtame eesmärgiks selle, et iga uue kavandatava seadusmuudatuse puhul suudaksime riigi kasutuses olevaid andmeid targalt kasutades kõiki puudutatud isikuid eelnevalt teavitada seaduse otsesest mõjust nende õigustele, kohustustele ja tegevustele, edendades nii osalusdemokraatiat. Meil on täna võimekus viia iga seaduse paragrahv või selle muudatus kokku nende inimeste ja ettevõtetega, keda see konkreetne paragrahv puudutab.
  5. Tegeliku halduskoormuse mõõtmine. Hakkame kõigi teenuste ning andmete esitamise kohustuste juures mõõtma lisaks riigi kuludele ka ühiskonna kogukulu ja eesmärgistame kõik tegevused läbi ühiskonna kogukulu minimeerimise. Kui tublil ametnikul tuleb mõte uusi andmeid hakata koguma, siis tuleb esmalt välja arvutada see, kui palju see meie ühiskonnale kokku koormust ja kulu juurde tekitab ja selle pealt otsustada, kas seda ikka tegelikult vaja on.
  6. Ennetamine karistamise alusel. Riik korjab ja jagab inimese ja ettevõttega seotud riskiinfot nii, et sellel inimesel või ettevõttel on võimalik oma edasist käitumist korrigeerida ja menetlust vältida (v.a. juhul, kui selline tegevus on ohtlik ühiskonnale). Tuleks võtta selge seisukoht, et see, kui riik mingit menetlust alustab, on juba probleem, mida oleks võinud ennetada. Konkreetsed näited on Maksuameti ja Tööinspektsiooni andmete peegeldamine ettevõtjatele, personaliseeritud liiklusstatistika ja kiiruskaamerate andmete kättesaadavaks tegemine inimestele.
  7. Täielik üleminek e-arveldamisele. Eestis peaks ettevõtete ja inimeste vahelised tehingud olema odavad, kiired ja rohelised. Viime lõpuni e-arvete juba planeeritud rakendamise avalikus sektoris ning toetame kõigiti digitaalse arveldamise täielikku rakendamist ka erasektoris. E-arve ei ole mitte pdf dokument, vaid elektrooniline suhtlus masinate vahel.
  8. E-Tervis. Viime lõpuni tervishoiu süsteemide  digitaliseerimise ja ehitame valmis digiregistratuuri. Teeme Geenivaramu andmed kättesaadavks digiloos, et toetada ennetavat meditsiini ja soodustada inimeste terviskäitumist.
  9. Usaldame ja kasutame masinaid. Digitaliseerime meie riiki põhimõttel „kõike, mida suudab teha masin, peab tegema masin“. Selle tulemusel vabanevad spetsialistid suuname kõrgema lisaväärtusega tegevustesse riigisektoris või erasektorisse.
  10. Andmehaldusvõimekus. Kujundame Statistikaameti ümber Andmeametiks, mille ülesanne on tagada kokkulepitud andmehalduse printsiipide järgimine üle kogu riigi ning täita ka andmeombudsmani rolli, kes kontrollib riigi poolt kogutavate andmete mõistlikkust ja kasutamist.

Meil on täna riigina tehnoloogiline võimekus need otsused ära teha ja ka ellu viia. On vaja aga otsustamisjulgust.

Usume, et nende tegevuste tulemusena vähendame me aastaks 2025 halduskoormust ühe kolmandiku võrra. Halduskoormuse alla loeme nii riigieelarvelise kulu kui ka kodanike ja ettevõtete riigiga suhtlemiseks kuluva aja ja ressursi.

Nende reformide läbiviimine tagab inimestele parema ja lihtsama elu ja annab neile rohkem aega enda jaoks, loob lihtsa ja läbipaistva ettevõtluskeskkonna, aitab meil teha riiklikul tasemel tarku otsuseid ja vähendab oluliselt meie riigihalduskulu.

 

Priit Alamäe Tiigrihüpe 2.0 esitlus