Eriolukorra varjus kinnitati vastutustundetu investeering põlevkiviõlitehasesse. Miks praegu ja miks mitte tuule- või vesinikuenergiasse või plastide ümbertöötlemisse?

Ilusad kõned Eesti soovist liikuda kliimaneutraalsuse suunas on olnud valitsuse poolne muinasjutt. Seda tõestab otsus anda Eesti Energiale roheline tuli põlevkiviõli rafineerimise tehase rajamiseks. 

Maailma keskkonnaeksperdid rõhutavad üksteise võidu, et just praegusel ajal on oluline säilitada keskkonnahoiu reeglid, sest koroona kriis on siiski lühemaajaline kui kliimakriis. Seega ei tohiks kaotada valvsust, et keskkonnaalane lühiajaline tegevus ei ohustaks pikaajalisi eesmärke. Ometi ei läinud kahte nädalatki eriolukorras, et Eesti valitsus leiaks võimaluse segasel ajal vastuoluline ja normaalsetes tingimustes suuri vaidlusi tekitav otsus vaikselt ära teha. 

Uudises maalitakse väga ilus pilt, sellest kuidas põlevkivitehasesse investeerimine on ainuõige otsus ja kaasatakse uuenduslik Eesti tehnoloogia. Sellest aga ei räägita, et õlitehase rajamisega kaasnevad majanduslikud riskid alates kütuse ja tooraine hinnakõikumisest kuni potentsiaalsete klientide muutuvate hoiakutega põlevkiviõli kasutamisse. 

Eelmisel suvel ütles VKG juhatuse esimees Ahti Asmann, et tururiskide hindamise aluseks on võetud pikaajaline stsenaarium, kus toornafta hind püsib 70 dollari juures barrelilt. Täna kõigub nafta hind 25 dollari ringis ja ennustatakse hinnalangust kuni 10 dollarini barrel. VKG juhid on mitmel pool väitnud, et riigiabi on vajalik selleks, et investeering oleks investoritele isuäratavam, sest maailmas valitseb ebakindlus. Vist ei ole võimalik ettekujutada veel suuremat ebakindlust ja tahaks näha inimest, kes suudab täna prognoosida nafta ja maagaasi hinda, aastateks 2024-2049. Sest hiljemalt 2050 peaks tehase sulgema igaljuhul. Lisaks oleneb tehase tulevik ja tasuvus ka Euroopa Liidu kliimapoliitikast, ehk siis sellest kui palju maksab CO2 õhkupaiskamine tulevikus.

Miks oli vaja see otsus teha kiirustades ja just praegu? Peaminister Jüri Ratase retoorika muutus eelmise aasta viimastel kuudel palju rohelisemaks, seda eriti pärast seda kui Eesti kinnitas eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Ilmselgelt vajavad eelnenud riiklikud strateegiad selle valguses ülevaatamist ja muutmist, ning põlevkiviõlitehase investeeringu kinnitamine seob Eesti aastateks vanade ja keskkonda saastavate tehnoloogiatega. Praegust otsust põhjendatakse muuhulgas ka sellega, et põlevkiviõli tootmine on justkui keskkonnasõbralikum. Samas kinnitab peaminister oma detsembris antud intervjuus, et esimene võimalus Eesti süsiniku jalajälje vähendamiseks on hoopis tuuleenergeetikas. 

Miks soovib Eesti riik praeguses ebastabiilses olukorras võtta sellise riski, investeerides sadu miljoneid otse ning lisaks veel läbi riigile kuuluva Eesti Energia? Miks me kuuleme sellest suurest investeeringust väikese uudisenupuna suuremate koroona uudiste vahele? Mul on väga kahju, aga see ei suurenda kuidagi usaldust valitsuse vastu. On arusaadav, et poliitikud soovivad suuri investeeringuid teha just oma valimislubaduste täitmiseks aga kuskil võiks olla piir. Me kõik ju soovime, et riik saaks maksutulu ja et loodaks töökohti Ida-Virumaale. Samas keegi ju ei taha olukorda, kus tulevane valitsus peab teatama, et raha on läinud aga põlevkivi sektorit ikka ei õnnestunud pikemalt elus hoida. 

Olen täiesti nõus väitega, et just praeguses olukorras on vaja riigipoolset initsiatiivi suurteks investeeringuteks. Aga miks ei oleks võinud need investeeringud minna siis hoopis tuuleenergiasse, vesinikutehasesse või teistesse rohetehnoloogiatesse? Lisaks on Ida-Virumaal potentsiaali ja kompetentsi jäätmeplastide ümbertöötlemise tehasele ja kemikaalide taasringlusse võtmise tehnoloogiate arendamiseks. Nendest tegevustest võiks tulla nii töökohti kui tehnoloogiaid, mida mujalegi eksportida. Ehk siis vajalik oleks kiiremas korras koostada kliimaeesmärke arvestav Ida-Virumaa arengu strateegia.