ÜKS MU HEA sõber ütles, et kui kõik asjad tulevad viimasel ajal «teistmoodi», siis Põhja-Sakala vallas võiks sellel aastal sügis teistmoodi tulla. Seejuures olid tema põhilised murekohad valla tegevuse sihitus ja paigalseis. Seda, et inimesed vaatavad varasemast märksa ärksama pilguga ringi, näeme sellestki, et meie vallas on kohaliku omavalitsuse valimistele tulemas varasemast tunduvalt rohkem nimekirju. Uue poliitilise jõuna tuleb valimistele ka Eesti 200 ning soovime Põhja-Sakala vallas panna välja täisnimekirja.

Otsus tulla välja Eesti 200 nimekirjaga sündis ühelt poolt kergelt, sest teisiti enam ei saa. Teiselt poolt aga raskelt, sest Põhja-Sakala vajab tõepoolest uut hingamist, mis tähendaks nii uusi ideid kui ka valla juhtimise juurde uute inimeste toomist. Selge on seegi, et vajame Põhja-Sakala vallas pikemat plaani kui ainult üks päev või üks valimisperiood.

Milles on siis probleem – iga päev ju ometi toimetatakse?

Tõepoolest. Aga ainult toimetatakse. Tean näiteks juhtumit, et ühel noorel perel jäi meie valda maja ostmine pooleli, sest pangalt ei saanud laenu kinnitust. Põhjuseks see, et vallal ei ole majani viiva avaliku tee omanikuga sõlmitud vajalikku kokkulepet. Selliseid punaseid teelõike on meie vallas nii otseses kui kaudses mõttes kahjuks liiga palju.

HARIDUSELU juhtimine on siin endiselt üsna kaootiline. Otsuseid on liiga tihti tehtud soovist valijatele meeldida, samas on kardetud astuda julgeid samme, veel vähem nendest selgelt rääkida. Hariduse kvaliteedile ning sellele, mida vald saaks selles küsimuses paremini teha, mõeldakse tavatult vähe.

Praegu on päevakorral Suure-Jaani koolimaja renoveerimine. Samas ringlevad kahtlused, kas me ikka suudame omavalitsusena tagada korralikul tasemel gümnaasiumiharidust. Kellele me siis kooli renoveerime? Põhikooli- või gümnaasiumiastmele? Olen juba pool aastat huviga oodanud meie gümnaasiumi arengukava, kahjuks tulutult. Räägime kodulähedasest koolist, aga kas keegi on kunagi arutlenud, kui kauge on kodulähedane? Kas kümme kilomeetri kaugusel asuv on?

Meie Eesti 200-s oleme seisukohal, et algõpe peaks olema tõesti kodulähedane, aga mida aste edasi, seda enam tuleb mõelda hariduse kvaliteedile ning see eeldab nüüdisaegset õpikeskkonda ja kõrge kvalifikatsiooniga õpetajaid. Valla haridusstruktuur vajab põhjalikku auditit, sest vanaviisi me enam jätkata ei saa. Seejuures ei tohi me unustada ka erivajadustega lastele mõeldud Lahmuse kooli, kus praegu õpib ainult paarkümmend oma valla last, samas kui arengukava lugedes selgub, et vallas vajab tugiteenuseid umbes 150 last. Sellisel puhul ei maksa ju rääkida sulgemisest. Tuleks hoopis koostöös teiste omavalitsustega leida parim viis kooli tegevuse jätkamiseks. Pean mainima ka asjaolu, et Viljandi pakutav ühislahendus, mis puudutab hariduslike erivajadustega õpilaste toetamiseks loodavat kompetentsikeskust, ei ole veel lõplik otsus ja tegelikud arutelud kas käivad või on alles tulemas.

Olen seda meelt, et valda on vaja arendada, lähtudes ühtse terviku printsiibist, mis arvestaks, et lisaks töökohtadele oleksid vallas eluruumid ja vastupidi. Meil on kerkinud uusi elamispindu, aga kahjuks vaid valla ühes nurgas ja mitte piisavalt. Tahame või ei taha, aga Suure-Jaani on valla keskus ning kui keskuses pole vabu eluruume noortele õpetajatele ja firmade spetsialistidele, siis kahjuks ei ahvatle võimalus saada korter valla serva. Seega tuleb põhjalikult mõelda ka meie keskuse arendamisele.

OLEN TÄIESTI kindel, et seda saaks arendada koostöös ettevõtjatega, nagu on tehtud juba Mangeni farmiga Koskveres.

Pikki aastaid olen Põhja-Sakala valla tegemisi jälgides märganud probleemi, et õigete ja põhjendatud otsuste asemel üritatakse hoida tugevama poolele. Tagajärjeks on nõrk diskussioon ja otsuste nigel kvaliteet. Kriitika tegemist kardetakse ning tihti tuuakse põhjuseks, et muidu jäädakse ilma tellimustest ja palgatööst. Aga see ei pea nii olema.

Kohalik omavalitsus on ennekõike partner oma inimestele, et üheskoos oma elukeskkonda paremaks teha. Kogukonnaga arvestamine peaks lahutamatult kuuluma XXI sajandi poliitkultuuri juurde ja seda ka meie vallas. Ainult nii saame pidada ausat ja avameelset debatti, mis viib meid viimaks ka kaalutletud ja kvaliteetsete otsuste poole. Kaasamine ja osasaamine, aga ka andmine on parimad rohud tüdimuse ja minnalaskmismentaliteedi vastu.

Arvamus, et minust ei sõltu niikuinii midagi, on sügavalt ekslik. Ka väike samm, näiteks puu istutamine või pingi paigaldamine, võib meie elukeskkonda paremaks teha. Valla tegevus koosneb tuhandetest sellistest suurematest ja väiksematest sammudest ja otsustest ning siin ei aita muu kui julge kaasalöömine. Seepärast loodan siiralt, et uusi tulijaid sooviga valla elus aktiivselt kaasa rääkida tuleb üha juurde.