Naiste tugikeskuse juhina ning sotsiaalse õigluse eest seisjana häiris mind tõsiselt justiitsminister Urmas Reinsalu arvamus justkui naiste õiguse varjus püütakse Eestisse tuua hoopis radikaalsemat kontseptsiooni. Millises sajandis elab lugupeetud justiitsminister?

Eestlane tavapäraselt ei marsi, vaid laulab. Naistele on omased töö ja lastega seotud laulud meie pärimuskultuurist ning seda on tehtud nii vaikselt ja üksi kui ka  ühiselt. Ja nüüd äkki tuleb eesti naine keset talve tänavale ja julgeb öelda, et kõik meie riigis ei olegi hästi. Julge tegu, mis ehmatas minevikku klammerdujaid ja eriti justiitsminister Urmas Reinsalu, kes kirjutab koheselt arvamusartikli.

Esimese Naiste marsi teemad – palgalõhe vähendamine, naiste ja meeste töö ja kodu eest hoolitsemise tasakaalustamine, naistevastase vägivalla vähendamine. Sellest on räägitud aastaid, kuid olulisi muutusi pole.

Need kõik ei ole ainult naiste probleemid. Kas keegi tõesti arvab, et nende teemadega meie riigis tegelema ei pea? Kitsaskohtade väljatoomine on nagu peeglisse vaatamine. Kui me tunneme end peegli ees halvasti, siis võime süüdistada peeglit. Selmet võtta julgus kokku ja tegeleda sellega, mis sealt vastu vaatab.

 Hirmus feminism

Feminismist on Eestis püütud luua hirmutavat pilti. See on äärmuskonservatiivsete jõudude jaoks ka väga mugav, sest nii saab ehitada kujutluspilte koledustest, mida feministid justkui plaanivad korda saata. Feminism on positiivne liikumine  ebavõrdsuse vähendamiseks, et tuua riigi majandusele kasulikud muutused.

Urmas Reinsalu marsiga samaaegne äärmuskonservatiivne sõnavõtt polnud küll sugugi üllatav, arvestades tema väljaütlemiste lähiajalugu ja neid saatnud skandaale. Olen olnud lootusrikas inimeste õppimis- ja arvamuste muutumisvõime osas. Eriti pärast seda, kui argumenteeritud arutelu on toimunud. Paraku pidin taas pettuma.

Olen kursis, miks esimene naiste marss 2017. aastal toimus ja mul oli võimalik Eestist eemal olles ka ühel sellisel marsil osaleda.  Paraku on justiitsministri arvamusavalduses segamini pooltõed, selge vale ja demagoogia. Lisaks ei suutnud ta kirjutades jääda faktitäpseks.

Ühiskonna valupunktid

Ka praegu USA-s toimuv on tavaliste inimeste jaoks väga raske – riik on juba ligi kuu aja jooksul peatanud avalike teenistujatele palga maksmise. Õpetajad,  ametnikud, rahvusparkide töötajad, kohtunikud ja paljud teised ei saa palka ega elamiseks vajalikke kulusid kaetud. Selleaastase marsi üks peamisi teemasid seal oligi protest ametisoleva presidendi administratsiooni vastutustundetu poliitika vastu.

Meie justiitsiministri viited antisemitismile on üsna meeleavaldsed. Kümneid tuhandeid progressiivseid juute ühendav liikumine on suur osa naiste marsi algatusest. Seda hoolimata mõnest teisest marsi juhtfiguurist, kes pole oma ebaõnnestunud väljaütlemistest aru saanud. Nende strateegiajuht saatis enne marssi liikmetele kutse marsiga ühineda: „Ainult siis, kui inimesed, kes unistavad õiglusest, ühinevad, on võimalik valget natsionalismilainet peatada. Naiste Marsi juhtkond on nii avalikult kui organisatsioonisiseselt teinud palju selleks, et need inimesed avalikult oma väljendusi muudaksid. Ning teinud kõik, et sarnast – ükskõik millist halvustavat – suhtumist edaspidi ei tekiks. Mõne inimese ignorantsuse tõttu ei saa hävitada suurt liikumist“.

Faktid ennekõike

Reinsalu tegi oma arvamusartiklis toore katse omistada marssivatele naistele vägivallale õhutajate jooni.  Tõepoolest oli esimese Naiste Marsi aupresident Angela Davis kunagi ammu Kompartei liige. Üliliberaalses USA-s oli inimestest hoolival aktivistil sellises koosluses viibimine mingil määral arusaadav. Komparteisse on kuulunud ka mitmed Reinsalu mõttekaaslased, äärmuskonservatiivsetes ringkondades lugupeetud Arnold Rüütliga eesotsas. Keegi ei nimeta neid sellepärast fanaatilisteks vägivalla õhutajateks.

Kogu oma teadliku elu oli Davis poliitiline aktivist, kes tegeles paljude erinevate teemadega: 1960-ndatel aastatel Mustade Pantrite liikumisega, Vietnami sõja vastasena, rassismi, seksismi ja vanglasüsteemi nõrkuste vastu võideldes.  Hilisemas poliitilises aktivismis on ta keskendunud vanglate olukorrale, vanglatööstusele ja ärile selles.

See on õige, et Naiste marss, nagu ka feminism, pöörab tähelepanu lisaks naiste õigustele ka muudele ühiskonna valupunktidele. Oleks küüniline tõsta üks teema teistest eraldi, sest sotsiaalse õigluse vaatenurgast on kõik probleemid omavahel seotud: naiste õigused, naiste juhtivate positsioonide juurde julgustamine aitab vähendada naistevastast ja perevägivalda. Vähemuste aktsepteerimine vähendab nende tervise- ja tööprobleeme, andes neile ühiskonna täieõiguslike liikmetena õiguse elada oma elu, maksta riigile makse ja mitte sõltuda sotsiaalabist.

Igal riigil on naiste õigustega seotud valupunktid erinevad ja see ongi marsi mõte -keskenduda enda ümbruses olemasolevatele probleemidele.

Eesti naised tõid julgelt välja probleemid, millega poliitikud uues Riigikogus peaksid tegelema. Ainult meetod tundus meile mõnevõrra uus. Aga kas tegelikult ikka oli? Meie laulupeod algavad marsiga ja lõpevad lauluga. Isamaalise lauluga. Loodan, et ka Eesti naiste laulud mahuvad kunagi justiitsminister Urmas Reinsalu maailma. Praegu paistab naisi kõige vähem just tema koduerakonna Isamaa valimisnimekirjas, mis on oma äärmuses naistevaesem isegi Ekrest.

Pille Tsopp-Pagan on Euroopa Naised Vägivalla vastu katusorganisatsiooni president ja Eesti200 kandidaat Tartu linnas