Eesti Päevalehes avaldatud artikkel 22.03

Elatisrahaprobleeme ja üksikemade suurt hulka arvestades ei ole sugugi vale mingil eluhetkel valida abort.

Demokraatias on võlude kõrval valusid. Mõnikord võib suisa ehmatada, et kõik on ju olnud hästi, aga eikusagilt tekib väga suur probleem, millega peab kiiresti tegelema.

Näiteks on Eestis naiste reproduktiivtervisega tulemuslikult tegeldud, ent siis hakatakse ootamatult piirama nende õigust oma keha üle. Nii kirjutas EKRE oma valimisprogrammis: „Seame eesmärgiks vähendada meditsiinilise põhjenduseta abortide arvu erinevate meetmete abil, muu hulgas lõpetame nende rahastamise maksumaksja raviraha eest.”

Meenutan, et õigus oma keha üle otsustada on üks fundamentaalne inimõigus, millele on alla kirjutanud ka Eesti vabariik. Ka Eesti põhiseadus kirjeldab inimese kehalise puutumatuse õigust ja kaitset.

Naiste tugikeskused näevad palju naisi. Meie spetsiifika tõttu saabuvad meile vägivallaohvrid. Meie juures saavad neist – mõnest rutem, mõnest aeglasemalt – ellujääjad. Kõigil naistel on oma lood ja paljud neist on ehmatavad.

Kujutate ette, kui palju on paarisuhtes vägistamist? Palju rohkem kui meie meediaruumis käsitletavad üksikud, kuid loomulikult väga kurvad juhtumid. Aastas pöördub naiste tugikeskustesse umbes 2000 naist. Neist osa jääb meie juurde pikemalt käima, nõustamist ja teraapiat saama. Alles pärast mõnda aega teadvustavad nad: „Aga see ei olnud tõesti vabatahtlik! Ma ju pidin seda tegema, muidu…”

Samamoodi on sellistes suhetes mehi, kes rasestavad oma partneri, vahel ka korduvalt, et laste kaudu tugevdada oma võimu ja kontrolli naise üle. Nii on neil automaatselt manipuleerimisvahend.

Meie usume naise oskusse hinnata oma elu ja enesega hakkamasaamist, kui nad neid valikuid teevad. Abort ei ole lihtne. Mitte nagu hiljutiste vaidluste foonil jääv tunne, et naised käivad seda tegemas, nagu käiksid pärast mitut veini kempsus. See on väga palju keerulisem ja neile, kes seda tegema peavad, jätab see alatiseks õhku küsimuse: mis oleks olnud, kui…?

Pealegi ei ole see tasuta (omaosalus on ja peab jääma) ning seda ei tehta eelneva nõustamiseta. Meedikud on sellest viimastel päevadel ka palju rääkinud.

Kui naisel on valida, siis mis põhjusel peab ta alati valima selle, mida nõuab mees, riik või ühiskond? Mis hetkel muutus Eesti nii elu eelalgust hoidvaks? Ja kuidas see hoidmine siis, kui laps on sündinud, kohe äkki lõpeb?

Meil on kohtutäiturite käes 12 000 elatisnõuet. Selleks et nõue täiturini jõuaks, peab enne olema naisel piisavalt palju julgust ja tugevust, et minna kohtusse, nõuda elatisraha, pidada selle jooksul vastu vaidlustustele ja muule survestamisele (rekord on ligikaudu 1100 päeva). Kogu selle aja jooksul on naisel vaja neid lapsi üleval pidada.

Seda perspektiivi ning üksikvanemate (peamiselt emade) suurt hulka arvestades ei ole sugugi vale mingil eluhetkel valida abort.

Seega, head mehed, palun hoidke naisi. Suuname palun energia olemasolevate laste vaesusest välja aitamisse. Turvalises keskkonnas tekib naistel ka soov ja julgus saada see mõni laps rohkem, kelle eest ta üksi hoolitsedes muidu toime ei tuleks. 18 kuud emapalka ei ole lahendus, laps kasvab 18 aastat. Vähemalt.