Eesti 200 küsib, kas Kaja Kallasel on nüüd suur plaan?

Kogu Eesti avalikkus hingas viimase paari nädala jooksul kergendunult ja ootab nüüd uuelt valitsuselt mõistlikku ja ilma skandaalideta valitsemist. Juba see tagasihoidlik soov tundub saavutus iseenesest.

Naisena on mul hea meel, et pool tulevasest valitsusest on naised, selle positiivse muutuse toob meile Reformierakond oma paljude ministrikandidaatidega. Naiste elukogemus ja otsuste tegemise taustsüsteem on teistsugused kui meestel. Ja ma tahan seda lõpuks ometi ka Eestis kogeda.

Samuti on kergendus, et pärast eelmise valitsuse lühikesest pingist tekkinud skandaale ja kiireid ministrite vahetusi, on seekord suuremalt jaolt tegemist riigivalitsemise professionaalidega ja liidritega. Usaldusväärsete ja  professionaalsete inimeste nimed valitsuses on värskendav tuuleõhk.

Hea meel on näha, et valitsus on koalitsioonilepingusse laenanud mitmeid edumeelseid punkte Eesti 200 programmist nagu Eesti tegemise peakorterite maaks ja personaalse riigi jõulise arendamise. Samuti on hea meel lubaduse üle laiendada Eesti välispoliitilist haaret, mis loodetavasti tähendab uute saatkondade avamist riikides, kus Eesti ettevõtjatel huvi on eksportida või investeerida.

Aga sellega minu isiklik aplaus ka hetkel piirdub. Suuri lootusi tulevikuvisioonile ja ambitsioonikusele koalitsioonilepingus näha ei ole. Karta on, et sellest valitsusest saab korralik igav kaks aastat peenelt häälestav seltskond. Ei ole näha julgeid tulevikku vaatavaid investeeringuid, milleks Euroopa koroona-pakett ju mõeldud on.

Kaja Kallasel oli võimalus pöörata tagasi eelmise valitsuse vead. Korduvalt kritiseeris ta eelmise eelarve esitajaid suure plaani puudumise eest. Milles seisneb nüüd Kaja Kallase valitsuse enda suur plaan, on arusaamatu? Kus on nüüd Reformierakonna lubatud eelarve tasakaal? (Mitte et ma isiklikult seda pooldan, mina usun, et kriisis tuleb investeerida, mitte kärpida). Pensionireformil lasti edasi minna. Praegu on lõpuks võimalus sõnastada, millal me jõuame eestikeelse hariduseni, aga selle asemel kinnitab keskerakond oma valijale „mõnusalt“, et venekeelne kool jääb.  Ja kaks liberaalset erakonda oleksid võinud abieluvõrdsuse ära kehtestada. Euroopa Liidu investeeringute toel tehtavat digipööret ja rohepööret samuti koalitsioonilepingust läbi ei kuma.

Küll aga on Keskerakond pööranud 180 kraadi ümber oma mitmed paari nädala taguseid seisukohti – nüüd ühtäkki seistakse vähemuse õiguste eest, soovitakse eelarvetasakaalu, tagatakse psühhiaatrilise abi kättesaadavus ka lastele, lubatakse riiki võõrtööjõud ja  tugevdatakse Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni.

Arvestades, et Eesti korruptsiooni lipulaev Keskerakond on osa valitsusest, tahaks väga selgelt näha, mida on plaanis ette võtta korruptsiooni lõpetamiseks, eriti Tallinna linnavalitsuses.

Karin Kaup Lapõnin

Eesti 200 juhatuse liige