Kuidas sa sattusid noortekogusse ja mis ajendas minema?    

Minu puhul oli nii pidi, et ma sattusin alguses tegelikult erakonda, mis ei olnud veel erakond. Ta oli MTÜ ja survegrupp. See oli suvel, kui Eesti 200 avaldas manifesti. Ja kuna ma olen isiklikult Kristina Kallase sõber, tuttav, siis ma olen temaga juttu rääkinud, et mis riigis toimub ja teemadel, mis mind huvitavad kõige enam, nimelt haridus ja integratsioon. Siis ma hakkasin kuidagi aktiivsemalt seda asja ajama, kuna see on minu suurte elu eesmärkidega seotud, näiteks sooviga õpetada. Praegu lõpetan bakalaureuse kraadiga ja lähen Noored Kooli programmiga õpetama. Ma tahan õpetada koolides, mis on natuke teistsugused, seepärast ma liitusingi.

Aitasin kaasa selle valimisprogrammi koostamisel ja üleüldse tegelikult erakonna loomisel. Mõtlesime kõik koos, et meiega liitusid paljud noored ise ning keegi pole neid erakonda värvanud – kasutaks seda potentsiaali ära. Siis ma pakkusin, et teeme noortekogu. Ja miks noortekogu? Sest niipidi saab teha koostööd ENL-iga (Eesti Noorteühenduste Liit) ja oma häält võimendada. Pluss me saame nii-öelda siukest ühiskondlikku ruuporit, et kui me soovime meelt avaldada või midagi sellist, siis on siuke lihtne hea noortekogu esimehe või juhatuse liikme tiitli all meediasse saada. See oli see mõte. Kaasasime enda noored ja rääkisime laiemalt teistele huvilistele, kes ei soovinud näiteks erakonnaga liituda, aga tundsid huvi selle noortekogu vastu. Siis tuli juhtkonda valida ja mulle öeldi, et olgu, kandideeri siis esimeheks ka. Kuna nii suur töö sai tehtud minu poolt, siis ma osutusin ka valituks.

Miks üldse poliitikasse minna? 

Miks minna? Ma arvan, et esiteks on see meie põhiseaduslik õigus ja ma ütleks, et isegi kohustus. Üks täisealine Eesti Vabariigi kodanik, kes soovib olla ühiskondlikult aktiivne, panustada kogukonda, kas kohalikul tasemel või tegelikult ka riiklikul tasemel, keegi ei keela. Uuri, räägi kaasa, ole aktiivne ja see loob ainult sellist tervislikku õhkkonda poliitkultuuris. Mina olen ikka natukese mures selle üle, mis meie peavoolu erakonnad oma agendas ja retoorikas teevad ning mõned, ma ei hakka ütlema radikaalsed, aga alternatiivsemad jõud. Seetõttu ma mõtlesin, et kuna ma tean iseenda poolt, et ma olen väga viisakas noormees, et miks mitte siis minna ja viisakalt ajada seda asja. Pluss ma arvan, et noorus on… noorus on voorus, mis iganes see tähendaks, aga et noorus on väärtus iseeneses. See, kuidas meie näeme asju, on puhtalt selline, ma ei ütleks, et kuidagi dogmavabalt, aga arusaamad pole veel juurdunud. Ja isegi minu poolt, kui ma näen piisavalt palju häid argumente, siis kiiresti, või noh, mitte kiiresti, aga paljud minu seisukohad muutuvad, kui ma debateerin inimestega. Ei ole nii, et mul on mingi partei agenda ja panen rajult selle eest lõpuni välja, vaid tähtsam on see paindlikkus ning võimalus asju igalt poolt näha. Noortel tuleb see kuidagi sujuvamalt välja.

Mis on edasi plaanis? Nii isiklikul kui ka noortekogu tasandil.

Alustan siis selle noortekogu poolega. Ma lubasin siis, kui ma osutusin esimeheks valituks, siis ma korraldan veel ühed juba demokraatilikumad valimised, sest esimesed kinnitas erakonna juhatus, kuna meil ei olnud üldkoosolekut. Põhikirja järgi saab valida esimeest ja juhatuse liikmeid. Ma lubasin, et siis, kui meil on liikmeskond olemas piisavalt suur, mingi 50–60 inimest, siis ma korraldan veel ühed valimised ja loodetavasti saan siis rahuliku südemega kellelegi teisele selle ameti üle anda. Mul on järgmiseks aastaks natuke teised plaanid. Ma lõpetan ülikooli ja siis mul pole aega nii palju kuskil juhtimispositsioonis olla.

Kuidas noortekogul üleüldiselt? Me otsustasime, et me võtame sellist suunda, et me ei võta osa sellises poliittehnoloogilises mängus. Meie noored ei lähe jagama pastakaid kandidaatide heaks, ega meil sellist erilist suurt tänavakampaaniat ei tulegi. Ma loodan, et selline vaim jääbki lõpuni. Noored ei ole selline ressurss, mida võib poliitilises mängus kasutada. Pigem tahame üritusi, loenguid ja debatte korraldada, kus siis noored saavad ennast arendada. Kindlasti mitte ei soovi me kogu aeg lükata nii-öelda põhiinimesi intervjuusid andma ja debateerima, kes niigi on nagu suurepärased esinejad ja kõneisikud, vaid just neid, kes vajavad seda kogemust juurde. See on siis see üldine suund.

Rääkides minu enda plaanidest. Ma arvan, et poliitika on selline kõrvalprojekt. Ma mainisin alguses, et iga eeskujulik aktiivne kodanik võiks seda ajada ühel või teisel kujul. Kui sa kunagi saad selle mandaadi kätte, siis loomulikult sa pead sellesse suhtuma tõsisemalt, aga muidu pead lihtsalt panustama kogukonda. Mina ise lähen nüüd kandideerima Noored Kooli programmi, lähen õpetama, aga kindlasti jään kaasa rääkima ühiskondlikel teemadel. Usun, et ma jään sinna erakonna nimekirja. Hetkel selle poole aastaga, mille jooksul ma olen jõudnud inimestega koostööd teha, see oli ikkagi ülimalt positiivne, üldjoontes. No kui on väga vaja, siis ma arvan, et ma jään natuke passiivsemalt sellesse esimehe rolli ka poole aasta pärast, aga siis minu põhieesmärk on juba otsida üles keegi uus.

Selline struktuur nagu esimees või president ja juhatuse liikmed, et see kõlab võib-olla võõralt noorte jaoks või siis paneb mängima nagu täiskasvanute mänge. Iseenesest pole vahet, kas me eristame või ei erista. Me mõtlesime proovida teha sellist asja, kui meil on piisavalt aktiivne liikmeskond, et kõik otsustab üldkoosolek. Tuleb mingi äpp telefonis, kus igaühel on kogu aeg hääleõigus. Misiganes me teeme, kas osaleme debatis või ei osale. Kas saadame näiteks Alekseid kuskile intervjuud tegema või ei saada või läheb keegi teine kandidaat. Lükkame ette selle hääletuse ning kes jõuab hääletada, see jõuab. Otsedemokraatia on nii ilus, kuna meist tegelikult ei sõltu nii palju, poliitiliselt. Samas võime õpetada nii palju meie liikmetele. Lisaks oleme eeskujud, siis miks ka mitte harrastada siukest asja.

Täispikk artikkel SIIN