Milleks Eestile uus poliitiline liikumine?

Eesti 200 on poliitiline liikumine, mis on tegutsenud klubilise tegevuse vormis natuke üle aasta. Meie inimesed on käinud koos ja arutanud poliitilisi ja ühiskonnaelu puudutavaid küsimusi. Arvatavasti on neid samu probleeme arutatud sadades Eesti kodudes – milline on Eesti kurss, kuhu me oma riigiga liigume.

Me pole tänase poliitilise süsteemi ja poliitikute lauskriitikud. Vastupidi, me tunnustame tehtut, kunagisi julgeid reforme, mis on taganud Eestile oma saatusekaaslaste kõrval tunduvalt parema positsiooni. Eestis on paljud asjad väga hästi ja arenevad õiges suunas. Eesti sajandal sünnipäeval tahaksime ühiskondlikus diskussioonis siiski hulga rohkem näha ideede võistlust, vähem erakondlikku vastandumist ja mõttetut poliitilist tühikargamist.

Üksikute eranditega on meie praegu parlamendis esindatud erakonnad kakskümmend pluss aastat vanad. Selle aja jooksul on nad kõik osalenud Eesti elu korraldamises ja tõmmanud selle käigus enda jaoks maha terve hulga punaseid jooni. Tehtud otsused ja tõmmatud jooned võisid tolles hetkes olla tõesti ka parimad võimalikud, aga vahepeal on maailm meie ümber väga palju muutunud.

Kujutame ette, et 1,3 miljonit inimest saabuvad täna tühjale, 45 000 ruutkilomeetri suurusele Eesti territooriumile ja peavad hakkama siin nullist riiki üles ehitama. Kas me tõesti ehitaksime täpselt samasuguse riigi, nagu meil praegu on? Jagaksime Eesti viieteistkümneks piirkonnaks ja need piirkonnad omakorda kaheksakümneks väiksemaks tükiks, kus iga tüki haldusvõimekusest sõltub see, millise kvaliteediga on kohapeal laste haridus ja väetimate eest hoolitsemine, looks iga tüki haldamiseks eraldi bürokraatliku üksuse, millel on oma raamatupidamine ja dokumendihaldussüsteem, looksime kuusteist ministeeriumi, hulga ameteid ja sihtasutusi, jagaksime puuetega laste vanemate toetamise laiali viie institutsiooni vahel, optimeeriksime ühistransporti kahekümne viies eri üksuses ilma kogutervikut vaatamata, defineeriks kaheksakümne tingliku haldusüksuse tulubaasi üksikisiku tulumaksu protsendi kaudu jne?

Vastus on ilmselgelt ei. Me mõtleksime selle peale, kuidas oleks igas Eesti nurgas võimalikult hea elada. Me lepiksime kokku, et meie riigi ülalpidamiseks on igal aastal vaja meie kõigi käest kokku korjata teatud summa raha ja me korraldaksime elu selliselt, et kokkukorjatud raha eest saaksime ühiskonna jaoks parimat võimalikku teenust. Eesti on sisuliselt 1,3 miljoni elanikuga, maailma mõistes keskmise suurusega hajaasustusega linn, millel on suveräänse riigi tunnused.

Meie eesmärk peaks olema see, et meie makstava raha eest tagab riik meile ühtlase põhiteenuste kvaliteedi sõltumata sellest, kus täpselt me elame, kas Tallinnas, Kuressaares või Värskas. Me ei ole suutnud tagada võrdselt kvaliteetse hariduse ja sotsiaalteenuste kättesaadavust erinevates Eesti nurkades, sama puudutab ka transporditeenust ja muid klassikalisi avalikke teenuseid.

Me usume, et riik võiks nii kodanike kui ettevõtjate jaoks olla personaalne – kodanike ja ettevõtete eest tuleb ära peita kogu riigi keerukus, sest moodsas maailmas on oluline, et riik säästab oma kodanike aega ja ei lase neil tegeleda mõttetustega. Riik võiks olla nähtamatu, teenused, millele on meil õigus, peaksid meid üles leidma õigel ajal ja õiges kohas. Sama on kohustustega – kui riik teab, et mul on mingi kohustus, siis peaks mulle sellest ka teada andma, mitte eeldama, et ma suudan oma elu elamise kõrvalt kõigega kursis olla. Ning riik võiks olla taskukohane, sest oma riigi pidamine on suur luksus, mis praeguse ülesehitusega hakkab meile varsti üle jõu käima.

Arusaam, et kodanikud peavad olema täpselt kursis riigi bürokraatia toimimise nüanssidega, on mineviku igand. Tegelikult on normaalne, et nii kodanikud kui ettevõtjad teavad oma õigusi ja kohustusi, aga riik meie ümber peaks olema võimalikult nähtamatu. Tänapäeva tehnoloogiaga ja meie väikese riigi puhul on see võimalik, kui raputame end lahti dogmaatilisest arusaamast, kuidas on koguaeg riike juhitud.
Vastupidiselt riigivalitsemisele on muutunud see, kuidas toimib maailm – äri tegemine ja inimeste omavaheline suhtlemine. Meie leiame, et Eesti kui väikeriik, peab olema taaskord teistele eeskujuks selles osas, kuidas oma riiki kaasaegselt hallata. Õigupoolest meil puuduvad alternatiivid, sest niiviisi jätkates ei jõua me kunagi otsustavalt lähemale nendele riikidele, keda me oleme enda eeskujuks seadnud.

Eesti 200 unistab personaalsest riigist. Ühiskonnast, kus riik ei tee inimeste eest asju ära ja ei tekita õpitud abitust. Samal ajal on oluline, et riik annaks oma kodanikele garantii, et vajaduse korral on abikäsi alati võtta.