Eelmisel nädalal toimunud valitsuse pressikonverentsil väljendas peaministri kohusetäitja siseminister Mart Helme, et Eestil on territoriaalsed nõudmised Venemaa suhtes.

Endine kaitseminister ja Eesti 200 juhatuse liige Margus Tsahkna saatis avaliku kirja viie küsimusega peaminister Jüri Ratasele, välisminister Urmas Reinsalule ning kaitseminister Jüri Luigele seoses võimalike territoriaalsete nõudmistega Venemaa suhtes ning sellest tingitud mõjudega Eesti julgeolekule.

Margus Tsahkna avaliku kirja täistekst:

Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa valitsuskoalitsioon on deklareerinud, et jätkatakse senise Eesti välis- ja julgeolekupoliitilise suunaga.

Peaministri kohusetäitja siseminister Mart Helme ütles Vabariigi Valitsuse istungi järgsel pressikonverentsil 9. mail järgmist:

“Me muide seostame Krimmi annekteerimist ja seda, mis toimub Ida-Ukrainas, seda, mis on toimunud Abhaasias ja Lõuna-Osseetias ka Eesti territooriumiga, mis on jätkuvalt – 5,2 protsenti Tartu rahu järgsest territooriumist – aga Venemaa kontrolli all. Kui me muretseme Krimmi pärast, siis muretseme ka selle pärast, et 5,2 protsenti Eesti territoorimist on endiselt Venemaa Föderatsiooni kontrolli all ja Venemaa Föderatsioon ei taha seda meile tagastada, ei taha meile maksta selle eest kompensatsioone, ei taha isegi sel teemal läbirääkimisi pidada.”

Sarnast seisukohta väljendas sama päeva Maalehes ka Eestit rahvusvahelistes suhetes esindav Riigikogu esimees Henn Põlluaas.

Sisuliselt väljendas peaministri kohusetäitja siseminister Mart Helme seisukohta, mille järgi Eestil on territoriaalsed nõudmised Venemaa suhtes ning asetas Eesti Venemaaga külmutatud konflikti ning territoriaalsete vaidlustega riikide sekka.

Tegu on selgelt Eesti senise välis- ja julgeolekupoliitilise suuna muutusega, mis ei ole kooskõlas seni meie julgeolekut tagavate liitlastele, eelkõige NATO sõjalisele organisatsioonile antud sõnumitega. On selge, et Eestist ei oleks saanud NATO liiget, kui meil oleks Venemaaga olnud avatud konflikt territoriaalsete nõudmiste suhtes.

Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige, meie idapiir on ka nende organisatsioonide idapiir. NATO sõjalised jõud asuvad Eesti kaitseks meie territterritooriumil. Millimeetri täpsusega on paigas, millisel juhul käivitub NATO kaitsemehhanism, kui toimub agressioon meie territooriumi suhtes.

Siseminister Helme seisukoht väljendab olulist muutust meie välis- ja julgeolekupoliitikas ning tekitab rida küsimusi, mis ei teeni meie rahvuslikku julgeolekut ning asetab meid eekõige meie liitlaste silmis välispoliitiliselt ebastabiilsete riikide hulka.

Eesti valitsus väljendas juba 1995. aasta novembris, et meil ei ole territoriaalseid nõudmisi Venemaa suhtes.

18. veebruaril 2014 allkirjastasid Eesti välisminister Urmas Paet ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov Moskvas Eesti-Venemaa piirilepingu.

Piirilepingute tekst sisaldab otseselt, et piirileping reguleerib vaid riigipiiri puudutavaid küsimusi ja lepingupooled kinnitavad vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist. Samuti sisaldub lepingu seletuskirjas selge viide Tartu rahulepingu Eesti omariiklust ja sõltumatust tunnustavate sätete kehtivusele, mida on analüüsis kinnitanud ka rahvusvahelise õiguse eksperdid.

Nendest eeldustest lähtuvalt soovin peaminister Jüri Rataselt, välisminister Urmas Reinsalult ning kaitseminister Jüri Luigelt vastuseid järgmistele küsimustele:

1) Miks peaministri kohusetäitja esitas valitsuse ametlikul pressikonverentsil seisukohta, et Eestil on territoriaalseid nõudmisi Venemaa vastu?
2) Kuidas peaministri kohusetäitja väljendatud seisukohad haakuvad seni meie julgeolekut tagavate liitlastele, eelkõige NATOle, antud sõnumitega, et Eestil ei ole territoriaalseid nõudmisi Venemaa suhtes?
3) Miks Eesti valitsuse liige nõrgestab Eesti julgeolekupoliitilist positsiooni ning asetab meid Venemaaga külmutatud konfliktiga riikide sekka?
4) Kas Vabariigi Valitsus on taganenud 18. veebruaril 2014 Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimisel antud allkirjast?
5) Millal valitsus leppis kokku senise välispoliitilise suuna muutuses?