Margus Tsahkna, Eesti200
XI, XII ja XIII riigikogu koosseisu liige 

Viimastel nädalatel toimunut ei saa kuidagi teisiti nimetada, kui et riigikogu kaotas demokraatia eiramise ja mängurluse tulemusena töövõime. Mängurlus on tahaplaanile lükanud tõsiasja, et me oleme keset sügavat koroonakriisi. 2019. aasta valimistel nad selleks inimestelt mandaati ei saanud. Eesti inimestel on pärismured – kuidas saada hakkama koroonakriisiga, kas lapsed saavad haridust, kas töökohad säilivad ja kas ettevõtlus peab sellele pingele vastu.

Koalitsioon soovib selle asemel koroona kriisi tipus tegeleda inimeste eraelu ning vähemusi diskrimineeriva küsimuse rahvahääletusele panemisega. Opositsioon on selle pidurdamiseks võtnud kasutusele äärmusliku vahendina obstruktsiooni. Nii koalitsioon kui opositsioon on mängurluses läinud nii kaugele, et riigikogu on lõpetanud sisulise töö.

EKRE poolse lähisutevägivallaga eesti inimeste ja riigi suhtes oleme me juba harjunud. See, et president ja peaminister iganädalaselt meie julgeolekut tagavate liitlaste ees vabandavad ning ütlevad neile, et valitsusliikmete sõna ei tasu tõsiselt võtta, on juba piinlik argipäev. Oma inimeste ees isegi enam ei vabandata, vaid tõdetakse, et poliitiku sõna ei ole enam tegu. Kui mõni nädal jääb vahele, siis on tunne, et asjad on juba päris hästi. Meediategelased vaid kurvastavad, et midagi ei olegi kajastada.

TASS ei valetagi!

Kes oleks aga uskunud, et riigikogu arutab Reformierakonna tõstatatud küsimust Eesti kuulumisest Venemaa koosseisu ja me loeme Kremli ametliku agentuuri TASS teadet sellest ning peame tõdema, et nad ei valeta. Või et sotside poolt tõstatatakse küsimus, kas Eesti peaks kuuluma Euroopa Liitu või mitte. Sellised mängud viisid Suurbritannia väljaastumisele Euroopa Liidust ja see ei ole naljakas perspektiiv Eestile.

Mängurlus on kindlasti haarav, kuid selle käigus on riigikogu liikmetel ja erakondadel laiemalt kadunud vastutustunne oma riigi ja inimeste ees. Iga riigikogu liige on andnud ametivande, millega lubanud oma tegevuses lähtuda Eesti Vabariigi põhiseadusest ja südametunnistusest. Viimase puudumine ei vabasta aga kohustusest teenida rahvast põhiseaduse vaimus.

Olen riigikogu liikmena töötanud kolmes koosseisus ja valitsusliikmena kahes valitsuses ning ma ei mäleta, et asjad oleks kunagi nii kaugele arenenud. Eelmisest suurest majanduskriisist tulime läbi nii, et kõige kriitilisemal hetkel lepiti opositsiooni ja koalitsiooni vahel kokku vajalike karmide meetmete rakendamises ning seda just riigikogu koridorides. Elementaarne viisakus omavahelises suhtluses säilis ning mis kõige olulisem – kõik riigikogus esindatud erakonnad võtsid end kokku ning panid riigi ja rahva huvid erakondlikest huvidest kõrgemale. Eesti tuli kriisist läbi, tehti küll valusaid kärpeid ja reforme, et majandus kiiresti taastuks.

Riigikogu liikmele on valijate poolt antud mandaat seaduste loomiseks. Iga seaduseelnõu, muudatusettepanek ja arutelu on kõige kõrgema kaaluga. Isegi siis, kui konkreetne seaduseelnõu ei pruugi meeldida, peab riigikogu liikmel olema mõistust aduda oma vastutuskoorma tõsidust. Iga muudatusettepanek peab olema tehtud täie tõsidusega ja teadmises, et see võib muutuda seaduseks.

Olematu usaldus

Inimeste usaldus riigikogu vastu on langenud olematuks, kuna koroonakriisist tingitud tegelike murede lahendamise asemel tegelevad riigikogu erakonnad teineteise solvamise, demokraatia painutamisega ning kõige lõpuks ka riigi julgeoleku nõrgestamisega.

Trump on tõestanud, et poliitiku sõna on tegu. See on poliitiku ainus relv ning selle kasutamisel on tulemused, mille kõrghetki negatiivses mõttes nägime Kapitoolimule tunginud inimeste näol. Viimase nelja aasta jooksul on maailm olnud tunnistajaks suurima demokraatia USA heitlusest vastustundetu populismiga. Trumpi aega, eelkõige selle lõppu, võib just nii nimetada. Samas on USAs olemas presidenti tasakaalustavad instrumendid kongressi ja senati näol. Samuti on võimalik president ennetähtaegselt vabastada, kui ta on hakanud tegutsema oma riigi vastaselt.

Eesti Vabariigi põhiseaduse loojad on oma töö teinud korralikult, et tagada stabiilne esindusdemokraatia ning iseseisvumise taastamisest peale on põhiseadus meid igati hästi teeninud. Vaevalt suutsid põhiseaduse isad ette kujutada, et meie riigikogu tänaste teemadega tegelema hakkab.

Eesti on parlamentaarne riik, kus iga nelja aasta järel annab rahvas kõrgema võimu kandjana riigikogule mandaadi valitsemiseks. Mis aga juhtub, kui riigikogu ei ole võimeline enam töötama, kui rahva poolt antud sisulist mandaati kuritarvitatakse ning inimestele oluliste küsimuste asemel tegeletakse poliitilise vägikaika vedamise ja riigi julgeoleku õõnestamisega?

Tuleb mõelda lahendusele

Paljudes riikides on olemas demokraatlikud instrumendid, millega kontrollida rahvaesindajate tööd. Selleks on nende tagasikutsumise või siis parlamendi laialisaatmise võimalused. Ka meie naabril Lätil on presidendil õigus esile kutsuda parlamendi erakorralised valimised.

Eestis ei ole ei presidendil ega rahval võimalik riigikogu laiali saata. Tegelikult ei ole seda võimalik teha mitte kellelgi teisel, kui riigikogul endal ning seda ainult läbi valitsuse umbusalduse protsessi, nagu on sätestatud põhiseaduse paragrahvis 97. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 97 neljas lõik ütleb, et „Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib Vabariigi President kolme päeva jooksul valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised.”

Erakorraliste valimiste esilekutsumine on meie põhiseaduse järgi võimalik, kuid keeruline protsess. Samas ei tehta poliitikat vaid riigikogu käänulistes koridorides. Eestis on tugev kodanikuühiskond ning erakonnad väljapool riigikogu. Suure toetusega rahvaalgatusel on kindlasti otsustav jõud riigikogu erakondade korralekutsumisel ning miks mitte ka praeguse riigikogu laialisaatmisel ja erakorraliste valimiste esilekutsumisel.

Meie tänase riigikogu erakonnad on harjunud, et inimesed käituvad nagu lambad, keda võib kord nelja aasta jooksul rohumaale valimisplakatite vahele lustima lasta, kuid vahepealsel ajal istuvad oma aedikus ning on rahul sellega, mida peremees ette annab. Ja oleme ausad, ega eesti inimene ei kipu oma arvamust tugevalt väljendama. Äkki on selleks nüüd õige aeg?

Kui rahvas näitab üles selget soovi tänane riigikogu laiali saata ning uus valida, siis riigikogu liikmetel on see võimalus põhiseaduse paragrahv 97 järgi olemas. Selleks on vaja poliitilist tahet.

Mulle tundub, et riigikogu erakondade poliitiline kultuuritus on langenud tasemel, kus peenhäälestusega ei ole enam midagi teha. Vabandused enam ei aita, neil ei ole siirust ega katet. Rahvalt on vaja küsida uut mandaati, mida saab teha vaid praeguse riigikogu laialisaatmise ning uue riigikogu valimisega läbi erakorraliste valimiste protsessi. Rahvas aga saab oma tahet väljandada läbi rahvaalgatuse platvormi tõestades, et riigikogu poliitikud eksivad – me ei ole lambad.