Ennast sinivereliseks Suure-Lähtru mõisahärraks tituleeriv Mart Helme peab eestlasi oma mõisa pärisoarjadeks. Ta on  ka ideoloogiliselt veendunud, et töötuse probleemi lahendab hooajatöö põllumajanduses. Eestlased ei ole Suure-Lähtru pärisorjad vaid vabad inimesed ning loonud oma riigi selleks, et vabana elada, mitte olla natsionaalsotsialistliku maailmavaaate katselavaks.

Valitsuse poliitikaid juhtiva EKRE esimees Mart Helme ütles pressikonverentsil välja põhjuse, miks on valitsus asunud hävitama Eesti marjakasvatust ning maaelu laiemalt. Põhjus ei seisne koroonakriisis, vaid naitsionaalsotslialistlikust ideoloogiast kantud majanduspoliitika rakendamises. Geneetiliselt puhastele eestlastele töökohtade loomise plaan ei kuulu enam 1930ndate Saksamaa ajalukku, vaid on saamas 21. sajandi Eesti reaalsuseks. Kahjuks maksavad selle juba ette nurjunud eksperimendi kinni eelkõige Eesti põllumehed ning majanduskriisis tööta jäänud inimesed.

 

Me jääme vast ellu 

 

Meie peretalus on maasikaid kasvatatud üle kahekümne aasta ning oleme üle elanud erinevaid aegu ja valitsusi. Me ei ole suurtootjad ja jääme ka selle valitsuse all kuidagi ellu. See on olnud pigem elustiil, väärtuse loomine. Maasikakasvatamine ei ole ainult nende korjamine, vaid vaeva tuleb näha lumest lumeni.

Aga kohutavalt kurb on vaadata, kui Eesti enda valitsus on asunud ideoloogilistel põhjustel hävitama tuhandete inimeste poolt üles ehitatud maaelu. Maasikakasvatajad moodustavad nendest vaid väikese osa, kuid see osa on sümboolne ja inimestele selgemini arusaadavam kui viljakasvatus.

Helme ütles, et ta ei ole nõus vahetama rahvusriiki maasikate vastu. See kõlab sama jaburalt kui öelda, et ei me ei ole nõus vahetama laulupidu rahvusriigi vastu. Sest eesti inimesed on maasikausku. Sest eesti maasikad on eestlastele nagu viinamarjad või oliivid itaallastele.

Ükspuha kui jabur selline hirmunud pseudorahvuslase väide ka tundub, on tegu valitsuserakonna esimehe ja siseministriga, kelle tegevusest sõltub, millises suunas riik sammub.

 

Põhja-Korea mudel

 

EKRE poolt ellu viidava natsionaalsotsialistliku ideoloogia järgi tuleb tööta jäänud inimesed rakendada põllumajanduses hooajatöölistena. Samuti ei ole põllumajandus osa vabast etevõtlusest, vaid tegu on majandusharuga, mille eesmärgiks on tegeleda tööhõive, mitte saaduste tootmisega oma rahvale. Teoorias oleks selline asi võimalik, kui Eesti oleks ainukene riik maailmas või isoleeriks ennast nagu Põhja-Korea. Viimase puhul on tulemused näha ja vaevalt tahame me seda omal nahal kogeda.

Eesti põllumehel ei ole midagi selle vastu, kui eesti inimesed meie taludes hooajatöötajatena töötaksid. Väga paljud seda ka teevad aga vabatahtlikult. Paraku asub Eesti avautud Euroopa turu tingimustes. See tähendab, et meie põllumajandustooted konkureerivad kõigi teiste Euroopa tootjatega avatud turul.

 

,,Ühtne” põllumajanduspoliitika

 

Eesti tootjate kahjuks on Euroopa Liit rakendanud ka „ühtse põllumajanduspoliitika“, mis tegelikkuses käsitleb erinevate riikide põllumehi erinevalt. Uued ja väikesed liitujad nagu Eesti on siin pigem nõrgemal positsioonil. Lisaks saavad liikmesriikide valitsused toetada oma põllumehi riiklike toetustega ning siin ei ole Eesti just esirinnas. Eriti, mis puudutab marjakasvatust. Kõik teavad odavatest Poola ja Kreeka maasikatest. Normaalses, avatud turu tingimustes ei oleks võimalik nii madala hinnaga „värskeid“ Poola ja Kreeka maasikaid Eestis pakkuda. Nende tootjate taga on nende valitsused jõhkrate dotatsioonidega, mis isegi odava tööjõu olemasolul muudab meie tootjate konkurentsivõime keeruliseks. Seepärast ei ole võimalik põllumajandussektoris, eriti marjakasvatuses hooajatööde eest maksta kõrget palka.

EKRE majanduspoliitika rakendamise maksavad kinni Eesti maainimesed ja põllumehed, kes niigi ebaõiglase Euroopa „ühtse põllumajanduspoliitika“ tingimustes üritavad kodumaise toodanguga konkureerida vabal turul. Sellel poliitikal on ka klassivõitluse tunnused, kuna põllumehi süüdistatakse, nagu nad ei ole rahvuse elujõu nimel valmis kõrgemaid palku maksma ning õõnestavad teadlikult meie rahvusriigi alustalasid olukorras, kus meil on 50 000 töötut. Nendele inimestele, kes on kaotanud töö aga öeldakse, et riik on teile ette näinud sisuliselt sunnitöö põllul. Sunnitöö sellepärast, et paljudele ei oleks see vaba tahe vaid sundolukord.

Samas soovivad siia vabatahtlikult tulla ukrainlased, kelle jaoks on Eestis hooajaliselt töötamine võimalus tuua leib lauale ning oluliselt parematel tingimustel kui kodumaal. Täpselt samamoodi, kui meie olime õnnelikud Soomes maasikaid korjamas käies. Ja senimaani töötavad tuhanded eesti inimesed Soomes.

 

Geneetiliselt puhtad korjajad

 

Kuni neljapäevani põhjendati hooajatööliste kasutamise keeldu koroonakriisi piirangutega. Jah, selle üle oleks võinud isegi debateerida ning leida lahenduse. Kuid natsionaalsotsialistlik ideoloogia on religioon, millega ei ole võimalik debateerida. Geneetiliselt puhastele eestlastele töökohtade loomine ei ole 21. sajandi Eesti tee isegi mitte teoreetiliselt.

Põllumajandusministri negatiivne vastus maasikakasvatajate palvele lubada Eestisse hooajatöölisis oli küüniliselt jõhker ning mõnitav. Sõnum oli selge – pange oma talud kinni, kuna te ei ole olulised. Ideoloogiliseks loosungiks sõnastas selle EKRE esimees Mart Helme – ma ei vaheta maasikaid rahvusriigi vastu!

Maasikakasvatamine on ainult üks väike osa meie marjakasvatusest ning põllumajandusest laiemalt. Kriisi ajal olime uhked, et meie tootjad suudavad toita ka suletud piiride tingimustes oma inimesed. Just need talud annavad tööd ja varustavad meie toidulaua, kannavad elu võimalikkust maapiirkondades ning hoiavad meie kultuuri.

 

Täielik paranoia

 

Mõtlen, et kui hirmunud ning paranoiline võib olla selle inimese elu, kes näeb ukrainlastest hooajatöötajates ohtu meie rahvusriigile. Või kui palju peab see inimene tegelikult oma maainimesi vihkama, et truuks jääda ideoloogiale ning seda järgivaid inimesi kõigi teiste vastu üles kütma. Mina ja paljud teised oleme sattunud internetitrollide rünnaku alla süüdistustega rahvuse hävitamises. Tegelikult kasvatab meie pere ainult maasikaid.

Ärme lase ennast käsitleda kui pärisorje. See on emotsionaalselt vastuvõetamatu aga sellel on ka reaalsed tulemid meie elujärjele ja vabadusele.