Hea peaminister Kaja Kallas, pöördusid minu poole üleskutsega ja palusid mul jääda koju, vähendada kontakte, teha kaugtööd ja hoida teistest inimestest eemale. Sest viiruse levik Eestis on ulatuslik ja me peame koos saama selle nakatumiskõvera peatatud. Rõhutad, et seda ei saa teha valitsus üksi, sest viirust levitavad ikkagi inimesed ja ainult meie ise saame viiruse leviku peatada.

Räägid mulle ka uutest märtsis kehtima hakkavatest piirangutest. Sa tood välja, et mõned ütlevad, et need on liiga karmid, teised jälle, et liiga leebed. Leiad, et ükskõik kui karmid on piirangud, aga kui inimesed neid ei järgi, siis need ei tööta. Seda oleme Sinu sõnul näinud ka teistes Euroopa riikides. Ja siis on sul veel pikk jutt, kus räägid enda soovist võimalikult avatud ühiskonnast, hoolsatest ettevõtjatest, suuremast kontrollist, karmimatest karistustest ja paned eriti rõhku neile, kes reegleid ei täida. Süüdistad, et liiga tihti ei jälgi kliendid ja külastajad koroonareegleid ega nõua nende täitmist ka need, kelle töötasu või ettevõtte tulu sõltub ühiskonna avatuna hoidmisest.

Hea peaminister, Sinu jutus on palju erinevaid jutupunkte ja aspekte, kuid Sa oled oma üleskutses minu, minu kolleegide ja valdkonna ettevõtjate poole pöördumisel unustanud mündi teise poole. Oled ära unustanud, et nn poolavatud ühiskonnas peavad siiski teatud valdkonna inimesed minema kodust tööle. Nad ei saa teha kaugtööd ega töö eripärast lähtuvalt hoida eemale teistest inimestest. Meie sissetulek sõltub just vastupidisest olukorrast, kus me kohtume paljude inimestega, oleme füüsiliselt töökohtades tööl. Ja me ei tee seda mitte sellepärast, et me oleme vastutustundetud, et me ajame kiusu või ei taha mõista kaasnevaid riski nii haigestumise kui karistuste näol. Sellel on väga lihtne ja inimlik põhjus: sellest sõltub meie sissetulek.

Sa oled meilt oma otsustega sissetuleku 90% ulatuses ära võtnud, paned meile südamele olla vastutustundlik ning tood võrdluseid teistest Euroopa riikidest, kuid unustad olulisima. Sa oled teatud hulga meie enda Eesti inimesi, neid toredaid noori või erialaste teadmistega proffe köögis, teenindussaalides, DJ puldi taga või baarides üksi jätnud. Sa oled meelelahutus-, toitlustus- ja turismisektori inimestest teinud tülikad riigieelarvele koormaks tahtvad olevused, kes ei mõista, et riigieelarves on vahendid piiratud. Sa jätad meie enda Eesti tublid inimesed raskel ajal ja hädas vihma kätte, ise sooja tuba nautides ja näpuga viibutades.

Nii ei tehta! Vaata ringi Euroopas, vaata või meie lähinaabreid Soomet, Rootsit, Lätit. Kas mitte Eesti riik polegi selleks loodud, et ühiskond toimiks hoolides, arvestades ja panustades nii heas kui halvas? Kas Eesti riik, olles täna olnud taasiseseisev juba 30 aastat, on ikka veel nii vaene ja hädaline, et me ei suuda oma inimestele pakkuda turvatunnet euroopaliku keskmise järgi?

Vähemalt minu Eestis teeks hooliv peaminister kõik endast oleneva, et viirusega võidelda, aga samaaegselt tagaks ka inimestele turvatunde. Kui inimestel on tuleviku osas kindlustunne ja nad on hoitud, siis nad kuuletuvad ja on ka motiveeritud karmimaid piiranguid kannatama ja täitma. Sest sellel on kaugele vaatav ühine eesmärk. On ammusest ajast juba teada tõde, et piits ja präänik peavad käima käsikäes. Täna on kuulda ja näha rohkem piitsa tegudes, präänikut isegi mitte sõnades.

Usu mind, peale mõne Sinu erakonnakaaslase ei hooli enam keegi eelarvetasakaalust või väikesest laenukoormusest. Selleks lihtsalt pole meie maailma ühe suurima kriisi ajal kohta. Tulevik ei ole kriisis niivõrd oluline kui olevik. Et jõuda tulevikuni, on vaja hästi hakkama saada olevikus. Ära jäta osa ühiskonnast vihma kätte! See on Sinu võimuses – Sa oled peaminister!